Untitled

.

Kodu

Käisin täna esimest korda oma uues kodus. See on minu esimene Tallinnakodu, mis pole vanematekodu. Minu esimene oma kodu oli Viljandis aadressil Kauba 5-5 ja ma elasin seal 3 aastat. Minu akna vastas oli vastasmaja punane kivikatus ja all tänaval vastasmaja ukse kõrval oli kollane valguskast kirjaga KAMINAD. Õhtuti see kumas koos tänavavalguslampidega. Päiksevalgus minu tuppa praktiliselt ei pääsenud. Ainult kriipsuke seinal kohe pärast päiksetõusu ja siis terve ülejäänud päeva üldse mitte.
Ma ei tea, kuidas uues kodus päiksevalgusega on. Aga mul on kõrge lagi ja ilus põrand. Viisin oma tuppa esimesed asjad.

Tao Lini romaan "Richard Yates" ja sünnipäevakingitus Londonist butterflymuffinilt. Paki sees on raamat Man Rayst. Kunagi, kui Londonis käisin, käisime butterflymuffiniga Tate Modern muuseumis Man Ray, Duchampi ja Picabia näitusel. Mulle meeldis seal tohutult üks Man Ray foto.

Nüüd on mul uues kodus juba esimesed kaks asja, mis mind sinna kutsuvad.
Ma arvan, et kui madratsi sinna viin, pumpan selle täis ja avan Man Ray raamatu. Vaatan pilte ja loen. Ja siis jään magama.
.

Tähed

Elva külje all Käo külas. Öö, tähistaevas. Oleme Kristjaniga purdel ja 6-aastane Kristofer-Jüri ujub tiigis, oranž ujumisvest seljas. (Samasugune nagu minu Narril "Kuningas Learis".) Kristofer küsib: "Issi, millest tähed tulevad?" Kristjan seletab talle, et tähed on kauged päikesed. "Millest Kuu tuleb?" Kuu on Maa kaaslane. Kristofer sulistab keset pimedat tiiki. Saunast paistab valgus. Kristofer ütleb: "Palju päikeseid on väljas. Aga ikka pole valge. Üks on kuu."
.

Viljandi tuba tühjaks

Kui me täna öösel K. ja õe autos kõikide mu asjadega Tallinna poole sõitsime, mõtlesin, kuidas taevast kirjeldada. Sest taevas oli ilus ja automakis mängis Massive Attacki '100th Window' ja teadsin, et tahan sellest blogida. Mõtlesin siis välja:

Kui me täna öösel K. ja õe autos kõikide mu asjadega Tallinna poole sõitsime, oli taevas hõõguvate süte kohal hoitava metallist lusika värvi. Kuu, mis teisel pool autot tumesinisest taevaseinast poole kehaga sisse lõikas oli suur ja oranž nagu planeet.

.

Üks suvepäev sai otsa

Täna lõpetasin oma romaani neljanda käsikirja.
Täna istusin ratta selga, millega polnud vahepeal vist 8 aastat sõitnud. Sain selle vist 2001. aastal sünnipäevaks. Aga siis läksid meie teed lahku, kuni kohtusime täna jälle.
Õde ütles, et rannast jookseb nüüd Rocca al Mareni välja uhke uus promenaad.
Käisin siis ja proovisin seda uut teed. Ma ei oska seletada, kui hea meel mul selle uue tee pärast on. Sest mul on oma mereäärse kodukandi ja kaugemal kaldal sillerdava ning metsa mattuva Rocca al Marega oma suhe.
Sõitsingi siis ja kuulasin Fleet Foxest.
Tee oli uhke ja lookles kaunilt, muutudes vahepeal laudteeks, mis jooksis üle oja ning ebatasase metsaäärse maa.
Rocca al Mare alguses olid juba sellised uued kandilised hiiglaslike akendega kortermajad, mille elanikele avaneb vist tapvalt ilus vaade. Kui ma saaks sellises majas elada. Suure klaasist seinaga toas, kust paistab meri ja toas on vaikne. Päike loojub vette. Aega pole olemas.
Mulle meeldib Rocca al Mare, sest mul tekib seal teine ajataju, otsekui aega polekski olemas. See on natuke sünge tunne ka. Ja inimesed on seal vist kõik rikkad, majad hästi uued ja samuti sellised ilma ajata majad. Süngus, mis on tuttav "Melrose Place'i", "The Hillsi" miljöödest ja Bret Easton Ellise raamatutest. Mingi lõhnatu ajatus, siledad südametud uued elumajad ja tume neelav mets. Mändide lõhn.
Sõitsin päris Rocca al Mare taha otsa välja ning tulin siis veidi enne südaööd tagasi, kuulates Deftonesi "Diamond Eyesi". Tänavalaternad alles hakkasid süttima. Metsaäärsele teele on pandud uued LED-valgustid, mida nüüd aasta jooksul testitakse. Oleksin tahtnud neid ka põlemas näha. Küll siis millalgi näen.
Vanaema oli kodus praadinud mune ja peekonit. Röstisin saia kõrvale ja jõin õunamahla. Tegin teed. Oih, mu tee jahtub ju ära, tuleb lõpetada.
.

Kitarrikeel su mootorile

Kui ma tõbine või haige olen, saavad mõtted ja kujutelmad minust suuremaks. Siis tahan, et nii jääkski, sest natuke 'jumala' tunne on. Naudingud, mis muidu jäävad kujutluse kaldale, on ühtäkki siinsamas minu ümber ja sees, meie vahele on kerkinud palavikust sild.

Kuidas väljendada mõtteid, mis on minust suuremad? Mõtlen sellest praegu Tartus Annelinna noortekeskuse puhkenurgas lesides. Läptop soojendab kõhtu, kus keerab. Kuulasin mitu korda The Horrorsi "Merd meres". Ümberringi sagivad koolinoored Elen Lotmani tiiva all sallivuse teemalisi filme teha. Tartu Creppis/Trepis võib Hitleri sünnipäeva pidada. Sallivusest niipalju.

Tegelikult on Tartu olnud imeline. Lopsakas klaar päiksevalgus Annelinna paneelmajaõuedes sasib ärevaid lehispuid ja loksutab põõsaste- ja lilleõite värskeid värve. Jõgi sillerdab, kilkavate laste figuurid kaovad sillerdusse. Teen siin meelega sõnu. Soe läpakas keeraval kõhul.

Eile istusin noortekeskuse õuemurul, kuulasin Bibiot ja Deftonesi. Tillukesed läbikumavad leherohelised putukad jalutasid aeglasel sammul üle minu, pisikesed tundlad püsti. Väike sääsesarnane valkjas tiivuline maandus jalale, tundus suur kui kosmoselaev tillukese rohelise leheputuka kõrval. Olen siin Tartus jätnud paar sääske tapmata.

Elen tuli mu kõrvale mingit kanarooga sööma. Elen on üks mu lemmikinimesi planeedil.

*

Kui ma üleeile Tartusse jõudsin, oli Salemi kirikus Mari Pokineni & Ott Kartau kontsert, pärast mida tulid Tõnu Õnnepalu ja Mats Kangur fotoblogidest rääkima. Pärast mängis Mari Pokinen veel kaks lugu. Tal on kuulus lugu "Paradiis". Tõnu Õnnepalul on uus raamat "Paradiis". Kui pooled inimesed lahkusid ja teised omavahel meeste juttude üle muljetasid, ütles Mari valjult mikrisse: "Minul on ka oma paradiis." Tõnu Õnnepalu vist ei kuulnud seda, sest tal oli parasjagu toa nurgas vestlus pooleli ja ta sõi kooki. See oli naljakas ja kohatu hetk, mis jääb mu südant soojendama pikaks ajaks. Mari, Mikk ja mina kõik armastame Õnnepalu kirjutatut ja oleme ennast neis kirjutistes ära tundnud. Me keegi ei osanud seda talle öelda, tundsime ennast üsna nõmedate/kobadena.

Ma saatsin kunagi Tõnu Õnnepalule oma näidendi käsikirja. Kotis, milles seda kandsin, oli ka väike kaktus. Kui peapostkontorisse jõudsin, oli käsikirja lehekülgede vahel mulda. Mõtlesin, et panen koos käsikirjaga kaasa kirjakese: "Vabandust, lehed on mullased. Mul oli kaktus kotis." Jäi panemata. Saadetis sai kohe isikupäratum.

Me soovime Mariga mõlemad, et meil oleks kõigiga võimalik vahvalt ja vahetult suhelda, ehkki oleme mõlemad sellised inimesed, kellega on väga raske sõbraks saada ja kellega kulub kamalutega aega enne kui vahva ja vahetus suhtlus võimalikuks saab. Mulle tundub nii. Maailm on õudne ju. Nikerdame omaette oma paradiise. Kas see kõlab kibestunult? Ma ei ole seda.

*

Siin Annelinnas on paneelmaju, mille fassaad on sametiselt punane. Vaju või hambaidpidi sisse, võta amps ja tunne lapsepõlve tunnet.

Kus on selle sissekande ots ja/või äär?

*

Elen otsustas suvel load teha. Varem tõrkus tegemast.

Mina: "Enne oli CO₂?"
Elen: "No just. Enne oli CO₂, nüüd on CO_laps."

Elu lapsega on hoopis teistsugune. Väike Helina oli äsja lõppenud sügistalvsügistalve vältel palju haige. Elen ütles, et ta poleks arvanud, kui väga vanem lapse haigusele kaasa elab. Elen põdes kõik väikse Helina haigused läbi.

*

Olen väsinud.
Ma olin lapsena teistsugune. Täna, oodates Tartu raekoja platsi pingil Tsink Plekk Pange avanemist, mõtlesin seda. Et olen ikka haige. Lapsena oli vahetus loomulik. Nüüd niiväga ei saa, pigem muretse ja karda. Ma arvan, et igast lapsest saab hea inimese kasvatada. Aga mõni kasvab lapseeast välja, kasvab välja ka võlu seest ning katsub siis imetleda plahvatavaid kehasid.

*

Mulle meeldib Boards of Canada, sest see kõlab nagu kellegi mälestus lapsepõlve päiksevalgusest - kellegi, kes on ise juba kaugel, näiteks UFOde poolt ära viidud.
Mats Kangur rääkis reedel Salemi kiriku keldris midagi ilusat. Ta meenutas, kuidas ta lapsena isa autos sõites kuulis, kuidas pärast käiguvahetust mootor häält vahetas ning, põrisedes ühtäkki sagedusel, mis ühtis autos olnud kitarri keelega, lõi kitarrikeel koos mootoriga helisema. Resonants. Ta ütles, et kui näed fotot, mis sulle kohe väga meeldib või loed midagi sellist või kuuled, siis järelikult on seesama juba sinu sees olemas. Kui see pilt kohe väga meeldib, tähendab et tekkis resonants. Sinu sees on järelikult sama sagedus.

Olla kitarrikeel su mootorile. Tean seda tunnet.
.

Elu absoluutne puhas maagia

Tamperes. Elame kolme kursakaaslasega hotellis, kus pole ühtegi töötajat. Paned all tänaval uksele PIN koodi, saad sisse, paned vaheuksele PIN koodi, saad trepikotta, paned oma korruse uksele PIN koodi, saad oma koridori ning viimaks paned oma toa uksele PIN koodi, et saada tuppa. Siin me siis ööbime: kolm poissi ja üks tüdruk. Öösiti teeme nalja nii, et röögime pimedas. Poisid on enne magama minekut läpakate taga ja skaibivad oma tütarlastega, kes ei veendu ega veendu, et poisid neid piisavalt igatsevad.
Teatrikooli blackboxis õpime kõike ära andma. "Waste everything you have" on meie tänavune deviis. Ehitasime elusuuruses papist hobuse. Madis materdas ta surnuks ja rebis tükkideks. Paljudel oli kahju. Ehitasime ka papist linnaku. Ehitame ja ehitame; ühel pärastlõunal võib tulla halli Tampere taeva alt musta kasti pimedusse ning avastada end Karamazov familia kontserdimöllus, hääl kähe ja nahk märg. Või lebada põrandal ja puhata selga. Või vaadata tillukeses kinosaalis filmi "The Commitments", kus Dublini töölisklassi tavalised unistajad viskavad kogu oma elu, kire ja hinge räpastele tänavatele, punastest tellistest majade vahele, suitsuste pubide lagede alla, teistele elavatele inimestele, kes võib-olla ei tea, kas nemad ka nii võiksid.
Ja nii me siin elame. Kõik maksab 100 krooni. 5,50€ kebabid tunnelites või tänavaäärsetes restoranides. Teepausid piimaga. Seljavalu, higi. Suits ja valgus. Tüüned 20 minutilised bändijämmid. Öine nartsissivargus. Elu absoluutne puhas maagia.

 .

Kris (pooleteistaastane)

Täna, kui vanaisa haiglast koju oli tulnud ning diivanil istus, otsis õe pojake Kris vaibal mängukaaslast ja leidis selle minust. Puristasin huultega mitu korda vastu ta põske, see pani ta kilkama. Tõstsin teda õhku. Siis oli ta teisel pool serveerimislauda ja ma püüdsin teda kätte saada. Siis tuli ta minu juurde, peos näritud miniporgand ning pakkus seda mulle, aga nii kui seda võtta püüdsin, tõmbas käe eemale. Ja nii mitu korda, ise nii rõõmus. Lõpuks tuli ta minu juurde ja toppis selle mulle terve oma käega suhu. Tegin siis, nagu sööksin ta käe koos porgandiga ära.
.

Jaapan

Jaapanist mõtlemine teeb mind vist alati kurvaks.
Ma olin Jaapanis 2007. aasta suvel.
Ühel kuumal õhtul seisin meie Tokyo üürimaja katuserõdul ja vaatasin naabermaja aknasse, kust paistis väike tuba, milles seisis aluspükstes mees. Toas oli voodi, mille peal oli kohver. Mees lebas voodile selili. Midagi muud ei juhtunud. Ikkagi erutav.
Ükskord pidin parima sõbraga selles hotellis kokku saama, kus filmiti "Lost in Translation". Eksisin ära ja jõudsin kokkulepitud ajast üle tunni hiljem kohale. Sõber oli läinud, helistada ei saanud, sest meil polnud kummalgi 3G telefoni. Istusin avaras kõrge klaaslaega restoranis ja vaatasin aknast välja. Hämarduv Tokyo väreles horisondivines mingisse tumedasse lõpmatusse. See oli väga kurb vaatepilt, nagu vaataks maailma lõpu poole. See linn oli nii suur. Rääkisin ettekandjale, et see vaade on uskumatu. Ta naeratas, küsis, kas soovin, et ta teeks minust pilti selle taustal. Polnud vaja. Tellisin kalli mangokokteili, jõin seda ja vaatasin vaadet. Siis läksin rongiga koju. Kuulasin Lost in Translationi soundtracki.
Praegugi kuulan. Ja vaatasin jälle neid pilte. Ja mõtlesin jälle Jaapani kurbusest.

Vanaisal oli siis esimene insult. Sain kuuma Tokyosse e-maile emalt, kes kirjeldas, kuidas vanaisa juba taastusravis ujumas käib. See e-mail rõõmustas mind. Mulle vist alati meeldib emalt e-maile saada.
Nüüd elas vanaisa teise insuldi üle. Täna sai koju. Istus diivanil, vaatasin pikka haava ta kaelal (unearter puhastati ära), ütlesin talle, et ta näeb välja, nagu zombie või Frankensteini monstrum. Ta naeratas poole näoga, sest teine pool ei liigu väga ning nõustus.

Fotod: Tokyo Twilight Zone

.

Uks

Tulin just koeraga õuest ja märkasin esimesel korrusel, et meie trepikoja ühe korteri uks on ikka veel samasugune, nagu nad algselt kõik olid: selline valge õbluke puust uks nagu ühikatoal. Või olid nad algselt sellised kõik? Vist küll, kuigi meil oli näiteks selline polsterdatud nahkkattega, nahast paeltega soonitud ja plastiknupukestega. Aga selle valge 'algse' ukse taga elab üks abielupaar, kes nii kaua, kui mäletan, on kakelnud nii, et terve trepikoda kuuleb räuskamist ja kisa. Lõpuks on mees alati kodust välja visatud. Siis ta kondab kodutuna väljas, kuni seegi ammendub ning tuleb trepikotta radiaatori ja postkastide juurde kössi. Ja magab siis seal, üleni mullane, vahel siit ja sealt verine ja marraskil. Alati purjus.
Nii palju, kui tean, on nad pagarid. Nii et helgematel päevadel olen tulnud oma kolmandalt korruselt alla, teel kooli ja trepikoda on lõhnanud suhkrukringlite järele, vahel lausa vastikult magusalt.
.

Kontrolletendus

Täna oli "Kuningas Leari" kontrolletendus. Pool tundi enne algust avastasin, et mul pole narrisukkasid kaasas. Need on (minu jaoks) olulisemad elemendid mu karakteri kostüümi juures kui narrimüts ise. Paanikas, helistasin koju ja palusin vanaemal vaadata, kas sukad on äkki vannitoas radiaatoril. Olidki ju. Ja siis nõudsin, et vanaema need ruttu teatrisse tooks. Tellisin talle takso.
Öösel, kui linnast koju jõudsin, naeris vanaema, et ta oli kodus kingad paljaste jalgade otsa pannud ning mantli viskas rinnahoidjate peale - ja siis padavai taksosse ja linna. Selline on minu vanaema.
See on tähtsam kui ma ei oskagi öelda mis, aga ma arvan, et tean, millest see tähtsam on.
.

Kolm nalja

Täna hommikul mängisin proovis kõige lihtsamat bassikäiku ja Ivo ütles, et ma olen kõige tuimem bassimees. Siis tuli Kristiina, kellega me hommikuti tantsime, ja soovitas bändimeestel rohkem rokkida. Kui uuesti läbi tegime, vehkisin basskitarriga nii elavalt, et Ivo vaatas mulle elektrikitra mängides otsa ja küsis: "Mida sa teed?"

Täna õhtul pärast proovi läksime Ivo ja Otiga Solarise toidupoodi. Ostsin sealt mandariine, röstitud mandleid ja naljakomme: hambad roosade igemetega. Siis ootasin Otti ja Ivot ja mugistasin vahepeal omaette naerda, sest tahtsin juba nalja teha. Siis läks Ott kassajärjekorda ja põrnitses mind oma kapuutsi hämarusest väga tõsiselt, 'saatuslikult'. See ajas mind mitu korda naerma, ta ka ei suutnud kaua tõsiseks jääda. Siis jätsime Ivo poodi, sest ta hakkas meile seal kaugel riiulite vahel mingit nalja tegema, kadus aeglaselt riiulite taha jne, nii et jätsime ta sinna. Siis panin salaja kummihambad suhu ja pöördusin Oti poole. Ta proovis ka. Naljakas oli.

Täna varahommikul käisin Nõmmel nahaarsti juures, kes külmutas -140 °C lämmastikuga väikse varba pealt soolatüüka ära. Panin rusika suhu ja vaatasin teist arsti teisel pool lauda, kes muigas. Siis lonkasin terve päeva. Arst oli hoiatanud, et ilmselt tekib vill. Nüüd õhtul koju jõudes võtsin soki jalast ja nägin seda tekkinud villi. Mu õde ütles, et see on nagu teine varvas ja ema käskis soki tagasi jalga panna, sest ta väitis, et mu vill haiseb (ei haisenud). Nad mõlemad tahtsid oksele hakata. See tegi mulle nalja. Bartsimpsonlikul moel. Väga tore on teha midagi, mille peale ema ja õde tahavad oksele minna. Tundsin ennast nagu kodus.
.

Päevapesad

Päevad jooksevad kokku ja sulavad ühte. Öödki on peatused, kus oodata hommikut ja hommikul ootan bussipeatuses bussi, mis viiks mind vanalinna äärde. Sealt lähen jala üles Toompeale ning Nevski katedraali juurest pööran paremale, lähen treppemööda alla tagasi, kartes alati seejuures selili kukkuda. Ma peaaegu tunnen oma kukalt nendel trepiäärtel, kui käepidemest kinni hoides ettevaatlikult, aga tõtlikult alla lähen.

Täna nägime esimest korda lavaruumi ehkki peaaegu ilma lavakujunduseta. "Kajaka" kraam kraamiti minema. Proovisime udu ja tuult. Hommikul oli õues lumeudu. Õhtul ka.

Päeva lõpus istusime garderoobis ja tegime Oti MacBookis "Kuningas Leari" YouTube-promosid. Nii raske oli oma kolba seest vaimukusi üles leida. Tühjus. Jälle see küsimus: aga kust need ideed tulema peaksid? Istud seal, oodates ideed samamoodi, nagu võiksid suvalises kohas istuda ja oodata lennukit, sest äkki jätab peanupp mõnele piloodile lennujaama mulje. Saime valmis 4 klippi. Ott tahtis veel edasi kütta, aga Otile meeldibki küte ja mulle meeldib, et Otile meeldib küte. See on nakatav. Tavaliselt ma ei viitsi midagi teha, aga siis lähen ütlen Otile, et: "Ott, teeme," mispeale Ott lösutab sekundi-kaks, kuid ütleb siis reipalt: "Davai, teeme muidugi," ja siis me teemegi, pärast nii rahul ja õiglaselt kurnatud - tööd sai ju tehtud ka.

Homme läheme Uuskasutuskeskust ja kaltsukaid kammima, pärast näitame teistele esimesi klippe. Meie naersime küll.
Kõik tuleb ise teha. Olemegi udu sees ja kompassiosuti pöörleb vahel aeglaselt ja surnult, aga vahel nagu propeller.
See on see vastutus. Mina alustan alati süütundest ja jõuan siis kuidagi vastutuseni.
Me oleme udus ja kaardi peal on ainult udu, aga kas teate, ma taipasin õhtul, et teeme lavastust Von Krahli Teatris ja mina osalen selles. Viis aastat tagasi istusin netis ja vaatasin Krahli näitlejate pilte ja see ei tundunud palju kaugem 'maailm' kui teine planeet.
Kohale jõudes sain teada, et see maailm tuleb pidevalt ise valmis ehitada ja materjali kogud linnukombel ilma pealt kokku nii, kuidas jaksad ja oskad. Ja kui pole ühtegi mõtet peale selle, et mõtteid ei ole, siis pole põhku ega mõhkugi.

Ühtäkki lööb sisse ärevus: mis oleks, kui saaks kord aru, et selle pesa ehitamise õpetust ei ole ega tule, aga prooviks ikkagi?

.

Veel üks versioon Xiu Xiu kurbusest

Xiu Xiu on nii kurb, nagu Mowgli avastaks džunglis üles kasvades, et ta on gay ja hakkaks tööle 'metsasanitarina', ravides ahviprouasid ning ronides aeg-ajalt puulatva, et vaadata horisondil paistvaid tuumaplahvatusi.
.

.

Kiri Tristan da Cunhalt


Hei, kallis kursus.

Olen nüüd tagasi kodus, Edinburgh of the Seven Seas, mida meie nimetame lihtsalt Asulaks. Jahe kurblik rohelus, hulpiv ja hargnev pilvevatt ranniku kohal, pärast rannikut ookean, ookean, ookean.

Lugesin laevareisi jooksul kaks raamatut läbi ja magasin palju.

Koju on nii lihtne minna ja nii lihtne on seal olla. Õigupoolest pole sinna otseselt lihtne minna: lennukid meil ei käi, laevadki randuvad harva. Ja ega sinna nii lihtne nüüd jääda ka pole, tean, et kui olen seal, tahan juba mujale.

Eks me ela „maailma eraldatuimal saarel “. Aga see pole ju väärtus iseeneses. Kui veel väike olin (ja isegi veel umbes nelja aasta eest) võis kellegagi tõsine õnnetus juhtuda ning et kohalike arstide „raviarsenal“ oli piiratum kui, ütleme, Mustamäe haiglal, tuli raadio teel paluda abi mööduvatelt kalalaevadelt, kes viinuks siis vigastatu Lõuna-Aafrikasse Cape Towni. Sealtkaudu, muuseas, tulin ka mina koju tagasi. Ja samuti kalalaevaga. Naljakas vist?

Meil elab siin saarel 80 perekonda (263 inimest). Kõigil on briti kodakondsus. Siia on raske tulla ja raske jääda, kui sa pole siin sündinud või ei kavatse kellegagi (nt minuga) abielluda. Meil on siin ainult kaheksa erinevat perekonnanime kasutusel: Glass, Green (Hollandi päritolu), Hagan (Ameerika), Lavarello (Itaalia), Repetto (Itaalia), Rogers (Ameerika), Swain (Inglise) ning Patterson (mina). Olen alati tahtnud olla Glass, sest mulle meeldivad tohutult Salingeri raamatud ja tema Glassi perekond. Aga noh.

Ma ei teagi, kuidas kirjeldada „elu siin vulkaanilisel saarel“. Viimati purskas laavat 1961. aastal, see tegi palju tüli. Hm. Karjatame loomi, püüame kala, kasvatame kartuleid. Seda elu te ju teate. Minu vanemad teevad postmarke. Filatelistidele.

Siin on väga vaikne. Kohisev vaikus või kuidas seda kirjeldada. Kaikuv vaikus. Avar vaikus, mitte selline sügav vaikus, nagu teil Kesk- või Lõuna-Eesti metsades. Kui raske on ikka kirjeldada elu. Läbi paberi niimoodi, õigupoolest läbi kuvariklaasi.

Õigus küll. Üks tähelepanek. Kasuperes, kus Tallinnas elasin, ja ka paljudes teistes kodudes, mida sealviibitud ajal külastada jõudsin, oli üks asi küll hirmus. Nimelt see, kuidas teie (mitte teie kõigi, aga „teie“) kodud on nagu koopad, milles teleri- ja arvutiekraanid helendavad nagu lõkked. Meile tuli televisioon aastal 2001 (üks kanal, see selleks). Ma ei ütle, et mul pole arvutit (ehkki telekat tõepoolest minu kodus pole). „Eraldatuses“, nagu ma elan (ja seda eraldatuse silti tunnete ju tegelikult teiegi, ehkki olete osa palju-palju suuremast maalapist), küsiksin siiski, parafraseerides teie filmikriitika grand old mani Jaan Ruusi: Milleks „see hõõguvate armastuskirjade ahmimine läbi külma kuvariklaasi“?

Võtad, mida antakse, seda küll. Aga kuidas saab teada, mida antakse, kui püsida koopas, seljaga koopasuu poole?
.

Suitsetamine (3. osa)

Seda kirjutades on mul 'käsil' minu seitsmes iseostetud sigaretipakk, sedapuhku pruun Kent (varasemate Camelite asemel).
Kent oli varem Barclay ja pruun Barclay on see, mida mu klassivennad põhikoolist saadik suitsetanud on.
Mulle ei meeldi Kenti pseudofuturistlik kujundus ega ka nimi Kent (võrreldes varasema classy Barclayga: "Art is Everywhere" ja kõik). See ei maitse ka päris niisama hästi, kui Camel Natural Flavour.
Tegin omal initsiatiivil kursaõe Liisuga lepingu, et see seitsmes saab olema mu viimane aastanumbri 2010 sees. Erandid on ka. Kui see pakk saab otsa võin teha selle aastanumbri sees suitsu veel kolmes kohas maakera peal. Need on Türi, Soome ja Prantsusmaa. Ma ei tea, kas satun sel aastal Prantsusmaale, aga neis kolmes kohas asuvad inimesed, kellega mul võib olla vaja teha koos suitsu.
Lepingu tegin seetõttu, et pärast pausi lõpus tehtud suitsu tulin prooviruumi tagasi ning istusin Liisu kõrvale, mispeale Liisu ütles, et nii vastik suitsulõhn. Ta otsustas ühes eas, et võib lihtsalt öelda välja, kui talle miski ei meeldi.
Olen aru saanud, (õigemini kinnitust saanud,) et olen maaniliste kalduvustega inimene. St et kui mulle miski või keski meeldib, on mul vaja see/ta enda jaoks ammendada. Nii siis on mul suitsudega ka selline tunne, et mul on vaja nad kõik ära suitsetada. Mis pole vist päris see, kuhu mul tingimata oleks vaja jõuda. Sestap tuleks ka suitsetamine asendada millegi muuga.
*
Ostsin täna Jaagule linnast pehmepakilist kuldset Marlborot. See on tõesti cool(, Maia).
Jaak ja Kristo monteerisid seal Jaagu pool Kristo kõige uuemat filmi. Jaak oli arvutid tõstnud oma õe tuppa ja olime jälle seal, jälle monteerisime Kristo lavastatud filmi, tuba oli peaaegu täpselt samasugune, nagu seitse aastat tagasi. Sedapuhku olin mina lihtsalt kõrval, hoidsin nõmedaid ebavajalikke nalju tagasi, käisin rõdul suitsetamas ja tõksasin tuhka sigareti otsast tuhatoosi, nagu Rainer Werner Fassbinder.
*
YouTube'is on üleval üks pikk intervjuu Rainer Werner Fassbinderiga, kus ta räägib oma filmidest ja inimsuhetest. Seal oli üks lõik, mis oli eriti nakkav, kus ta räägib, kuidas ta pole ilmselt suuteline kellegagi koos elama ning abiellus ühe näitlejannaga sellepärast, et nad said omavahel paremini läbi, kui teistega ning nipsutas seejuures närviliselt tuhanatukest sigareti otsast toosi, aina nipsutas.
*
Mu kursuse ainus päris suitsetaja, korterinaaber, et mitte öelda "koduloom ja elukaaslane" "Iff" on suitsetamist maha jätmas ning muutumas samuraiks. Isegi soeng on vastav. Täna käis vahepeal lavalt ära ja rüüpas pudelist rohelist teed. Tahab endale Solarisest katanat osta.
Kui mul see Kent otsa saab...
.

❁

Elada kujuteldavale ja minna siis õue ja avastada, et oled ilmaasjata paljas. Panna siis riidesse ja katsuda mitte tunda, et valetad kogu aeg. Tulla öösel koju, avaldada endale tõde: valetasin ka selle valetamise kohta. Tuttavad read. Milleks neid korrata?
.

✾

Üksi kodus olles on mul päris täpne ettekujutus, kuidas inimestega suhtlemine käib.
.

✿

Viimastel päevadel olen olnud kirjeldamatus olekus, eriti hilisõhtuti, kui pinnale kerkivad näod ja tunded, mis on küll muutunud ja moondunud, aga sõnad nende suus on nii tuttavad. Päevasel ajal olen loid ja rahulolematu. Vahepeal katsun midagi endast anda, pärast mõtlen: mis loid poole persega üritus see oli? Siis tuleb õhtu ja tee peal on midagi ilusat. Lumes sumbates pole mõtteid. Aeg kihutab musta auku kohutava kiirusega, nagu päevad vilgataksid mööda. Suur osa elurõõmust sõltub sellest, mis häälega äratuskell on.
.

.
✿
.

Suitsetamine (2. osa)

Antony Hegarty rääkis ühes intervjuus, et ta hakkas väga varakult suitsetama ja suitsetas palju, kuni midagi muutus ja talle hakkas tunduma, et ta mürgitab seda last, kes ta on või kes ta sees on.

Kurt Vonnegut, Jr. ahelsuitsetas Pall Malle, aga elas 85-aastaseks. Ta oli kodus nii halvasti kukkunud, et sai ajukahjustuse ning sellesse ka suri. Ühes Michael Silverblattile antud intervjuus imestas ta, et nii vanaks on elanud.

@martkase linkis ükskord suitsetamise vastast reklaami YouTube'is, mille lõpus oli kirjas, et 2st inimesest 1 sureb suitsetamise tagajärjel. Ma täitsa uskusin.

Oma valikutest teadlikuna on võimalik teataval määral kannatustest hoiduda. Aga siis ma mõtlen kohe, et see võib olla "nokk kinni, saba lahti" situatsioon.

Mõne inimese puhul mulle meeldib väga, et ta suitsetab. Mõni inimene annab oma suitsetamisega mulle mõjusa message'i.

Marjane Satrapi rääkis ühes EPLi intervjuus suitsetamisest väga kirglikult.

Maris Meiessaar: Käisite just suitsu tegemas – olete kirglik suitsetaja?

Marjane Satrapi: Jaa, olen küll. Suitsetamine teeb mind väga õnnelikuks. Ja ma ei saa kogu sellest bullshit’ist üldse aru. Ma tean küll, et see ei ole tervisele hea. Aga toit, mida me sööme, on konservante täis ega ole hea, ja autoga sõita ei ole hea, õhk ei ole hea, töötingimused ei ole head, sõda ei ole tervisele hea, aga järsku on just suitsetamine see kõige suurem vaenlane. Milleks elada kogu oma elu nagu haige inimene, et anda värsket liha nendele, kes elavad maa all.

Mingist teatud east alates oled sa niikuinii vana – kas ma tahan olla vana 60 aastat järjest? Ei. Kas ma tahan elada 12 300 aastat? Ei, ma tõesti ei taha. Kunagi tuleb aeg surra ja surm on muidugi katastroof, aga ma tahan olla haige ja läbi mädanenud, kui ma suren, siis on surma kergem omaks võtta. Pealegi – suitsetamine pakub mulle palju rõõmu, miks peaksin lõpetama?

Lugesin seda (küllap siis) 2008. aasta septembris Topul kursuse väljasõidul. Mulle meeldis Satrapi kirg ja meelekindlus - seda ka muudes asjades. Ostsin pärast Rocca al Mare Apollost ta raamatu.
.

Suitsetamine (1. osa)

Mulle meeldib suitsetada, aga mina ei meeldi suitsetamisele.
Eia nimetas mind kunagi mittesuitsetajast suitsetajaks.
Täna vaatasin "Sex and the City: The Movie't" ja tahtsin vahepeal õues suitsu teha (ma nagu sain aru, miks Bret Easton Ellis oma Twitteris seda viimase paari aasta hirmutavamaks filmiks nimetas).
Ükskord tegin Krahlis enne proovi suitsunurgas suitsu, kursavend Siim kõndis mööda ja tegi (vist väga teadlikult) 'imestunud nägu'.
Ma arvan, et iga suits tähendab midagi samamoodi, nagu kõige muu suhu pistmisel ja alla neelamisel on mingi põhjus. (Ja nüüd ma mõtlen: kas on ikka? Vist on ikka. On ikka.)
Kujutan ette, et mu õde leiab mu blogi üles ja loeb seda postitust muiates ja siis ütleb mulle millalgi piinliku, samas võiduka, aga ikkagi piinliku naeratusega midagi sellist, et: "Lugesin su blogist, et sa oled nüüd suitsumeheks hakanud."
Püüdsin praegu pikalt komponeerida oma õe naeratuse kirjeldust nii, et see poleks kuidagi poeetiline, vaid oleks nagu 'päris elu'. Ei õnnestunud.
Mind hirmutab suitsetamise juures kogu see vähi asi. Lõppude lõpuks võib ju kõigesse surra jne, aga.
Ka mina olen üllatunud näoga vaadanud inimesi, keda esimest korda suitsu tegemas näen.
On väga julge olla alustav suitsetaja ning mõelda, et see on alles mu viies pakk, praegu on kõik näitajad veel korras ('kehale pole märki jäänud').
Mõne inimese puhul ma tunnen, et saan aru, miks ta suitsetab.
Mõni inimene on nii pikalt suitsetanud, et mõtlen: kas ta siis ei karda üldse? Nüüd peaks küll juba ohtlik olema.
Mitmes suits ohtlikuks muutub? Keegi mu pea sees vastab: "Esimene."
Ja miski-keski ütleb mu peas: "Niiviisi ei saa mõelda."
Vastan iseendale: "Saab ju. Just sai ju."
Iga päev saab ju.
Mina ei tea.
.

"Dexter"

'Eilne' "Dexter" (s3, ep8) oli naljakas. Eriti meeldisid mulle järgmised dialoogid õe (Deb) ja venna (Dex) vahel.

Deb: What are you doing up so early?
Dex: Trying to be a good fiancé. Rita made me vice president in charge of wedding rings. So I'm off to the jewelry store.
Deb: What do you know about buying women jewelry?
Dex: Zero.
Deb: Less than Jesus, Dex.
*
(Veidi hiljem juveeliäris.)
Dex: She said she didn't want one.
Deb: Oh my god, you just get dumber every day. How do you survive in this world? Ofcourse she wants one.
Dex: How am I supposed to know that?
Deb: You're such a Y-chromosome cliché. Just buy her a beautiful romantic I-love-you-with-all-of-my-heart-fucking-engagement-ring.

"Dexteris" on ilus koloriit, Miami päikseküpsetatud 'maalilised vaated' ja palju ribikardinaid. Ribikardinatest praegu head klõpsakat ei leidnud, aga eilses osas oli ilusaim kaader see:

  

Mõtlen viimasel ajal tihti, mida "Dexteri" ja "United States of Tara" populaarsus vaatajate kohta ütleb. Et mis see on, mida inimesed neis ära tunnevad.

.

010110

Päike põleb metsa kohal losangelesliku kumaga, lumehelbed langevad ja tantsivad siis kergusega üles. Kajakad lendavad kahe kõrge punase maja vahel, millest ühe taha liigub ka päike. Enne maja taha kadumist ujutab päikese võikollane silm õuepealse puu raagus võra oma valguses õblukeseks.
Nüüd on päike maja taga, ajab taeva roosatama; taevas on ka sinist. Sellist ujedat sinist, mida oleks nagu katte taga hoitud. Nagu sina ei teaks, kas on päris valmis ennast näitama.
Tõmbasin ruloo üles. Õuepealne lumi on paks ja pehme, seda joonivad paar lumest täituvat teerada, üksikud jäljed. Punase maja tagant heidab päike lumevaibale mõned vaevuaimatavad valguse vihud. Teise punase maja päiksepoolsed aknad läigivad, nagu peeglid või foolium. Seda võibki kirjeldama jääda.
.