Kris (pooleteistaastane)

Täna, kui vanaisa haiglast koju oli tulnud ning diivanil istus, otsis õe pojake Kris vaibal mängukaaslast ja leidis selle minust. Puristasin huultega mitu korda vastu ta põske, see pani ta kilkama. Tõstsin teda õhku. Siis oli ta teisel pool serveerimislauda ja ma püüdsin teda kätte saada. Siis tuli ta minu juurde, peos näritud miniporgand ning pakkus seda mulle, aga nii kui seda võtta püüdsin, tõmbas käe eemale. Ja nii mitu korda, ise nii rõõmus. Lõpuks tuli ta minu juurde ja toppis selle mulle terve oma käega suhu. Tegin siis, nagu sööksin ta käe koos porgandiga ära.
.

Jaapan

Jaapanist mõtlemine teeb mind vist alati kurvaks.
Ma olin Jaapanis 2007. aasta suvel.
Ühel kuumal õhtul seisin meie Tokyo üürimaja katuserõdul ja vaatasin naabermaja aknasse, kust paistis väike tuba, milles seisis aluspükstes mees. Toas oli voodi, mille peal oli kohver. Mees lebas voodile selili. Midagi muud ei juhtunud. Ikkagi erutav.
Ükskord pidin parima sõbraga selles hotellis kokku saama, kus filmiti "Lost in Translation". Eksisin ära ja jõudsin kokkulepitud ajast üle tunni hiljem kohale. Sõber oli läinud, helistada ei saanud, sest meil polnud kummalgi 3G telefoni. Istusin avaras kõrge klaaslaega restoranis ja vaatasin aknast välja. Hämarduv Tokyo väreles horisondivines mingisse tumedasse lõpmatusse. See oli väga kurb vaatepilt, nagu vaataks maailma lõpu poole. See linn oli nii suur. Rääkisin ettekandjale, et see vaade on uskumatu. Ta naeratas, küsis, kas soovin, et ta teeks minust pilti selle taustal. Polnud vaja. Tellisin kalli mangokokteili, jõin seda ja vaatasin vaadet. Siis läksin rongiga koju. Kuulasin Lost in Translationi soundtracki.
Praegugi kuulan. Ja vaatasin jälle neid pilte. Ja mõtlesin jälle Jaapani kurbusest.

Vanaisal oli siis esimene insult. Sain kuuma Tokyosse e-maile emalt, kes kirjeldas, kuidas vanaisa juba taastusravis ujumas käib. See e-mail rõõmustas mind. Mulle vist alati meeldib emalt e-maile saada.
Nüüd elas vanaisa teise insuldi üle. Täna sai koju. Istus diivanil, vaatasin pikka haava ta kaelal (unearter puhastati ära), ütlesin talle, et ta näeb välja, nagu zombie või Frankensteini monstrum. Ta naeratas poole näoga, sest teine pool ei liigu väga ning nõustus.

Fotod: Tokyo Twilight Zone

.

Uks

Tulin just koeraga õuest ja märkasin esimesel korrusel, et meie trepikoja ühe korteri uks on ikka veel samasugune, nagu nad algselt kõik olid: selline valge õbluke puust uks nagu ühikatoal. Või olid nad algselt sellised kõik? Vist küll, kuigi meil oli näiteks selline polsterdatud nahkkattega, nahast paeltega soonitud ja plastiknupukestega. Aga selle valge 'algse' ukse taga elab üks abielupaar, kes nii kaua, kui mäletan, on kakelnud nii, et terve trepikoda kuuleb räuskamist ja kisa. Lõpuks on mees alati kodust välja visatud. Siis ta kondab kodutuna väljas, kuni seegi ammendub ning tuleb trepikotta radiaatori ja postkastide juurde kössi. Ja magab siis seal, üleni mullane, vahel siit ja sealt verine ja marraskil. Alati purjus.
Nii palju, kui tean, on nad pagarid. Nii et helgematel päevadel olen tulnud oma kolmandalt korruselt alla, teel kooli ja trepikoda on lõhnanud suhkrukringlite järele, vahel lausa vastikult magusalt.
.