Kingad

Käisin täna tunnikeseks Viljandis, et võtta sealt oma kingad ja mõned kopeeritud õpikulehed eneseregulatsioonist ja suhtlemisest. Maksin kursavenna ja korterinaabri (et mitte öelda "elukaaslase ja kodulooma") Ivo raamatukoguvõla ära (9.-) ja pikendasin tähtaega. Raamatukogunaine naeratas mulle pikalt ja soojalt. Viljandi oli pime ja vaikne. Mu tuba oli külm ja korras. Panin raamatuid ja kaks Radioheadi plaati ka kotti kaasa. Siis oli veel u. pool tundi aega, mõtlesin minna Lossimägedesse ülejärvevaadet vaatama, aga tänaval oli kuidagi kõhe ja aeg sai väga ruttu otsa, nii et läksin lihtsalt pisikese ringiga läbi Lutsu tänava ja imestasin Viljandi maju ja rahu. Millised loppis pehmed majakesed. Mikrolossid. Ühe minu kodu taguse puumaja aknas põles intensiivne neoonsinine ämblikuvõrk. See tundus ... pehme ja ebareaalne.
.

Tuba

Täna tõstsin terve päev oma tuba ümber. Nüüd annab õe ja õe peika pandud tapeet isegi ilmet ja ruumi on rohkem. Varem oli tuba nii kole, et tahtsin kohe kõik ümber paigutada, aga ei suutnud seda teha: toa kitsikus ja vale feng shui imesid kohemaid jaksu ära. Nii ma siis vindusin.
Imelik on nüüd see, et arvuti on pärast ~10 aastat teises seinas. See tähendab, et vaatan nüüd aknast välja teisest nurgast, teises suunas.
Kuna õe ja õe peika pandud tapeet on jaapanipärane, püüdsin diivanil lesides "Dexterit" vaadates kujutleda, et olen üksi (määramata ajaks) Jaapanis ja et see pole minu päristuba, et olen Tallinnast väga kaugel ning püüan veeta siis kodulikku õhtut, vaadates "Dexterit". Ei õnnestunud.
Mõtlesin täna jälle metsa minna, aga ei läinud. Mulle meeldib mõte, et võin sinna iga kell minna. Võin näiteks keset pilkast ööd ärgata üles, panna jope selga ja minna metsa.
.

Mask

Üks noormees, kes käis umbes aasta eest meie lavakõne eksamil, kirjutas minu kohta:

Ehkki esinesid salapäraselt, pooli-hääli, emotsionaalselt ning kaasasid mängu kõik, mida võis, oli kusagil tühimik. Paistis, et Sa ei ava ennast, vaid näitad mingit õpitud maski.

Mäletan, kui hirmus oli lugeda parima sõbra kirjutistes korduvat sõna "mask". Kuidas ta selle maski pärast vaevles. Mõtlesin: mida sa vaevled selle maskiga?
.

(kahtlus)

Huvitav, kas ma tahtsin selle eelmise sissekandega midagi? Huvitav, mis 'nuppe' ma vajutasin? Mille alusel ma need muljed kokku monteerisin? Mis jäi välja?
.

Metsas, metsas ja mere ääres

Käisin täna metsas. Magasin enne päris pikalt, vaatasin "Dexteri" 3. hooaja 4. osa (seni pole hooaeg meeldima hakanud, aga "Dexteri" tegevuspaik on Miami ja pool põhjusest, miks mulle see sari meeldib, on pilt: koloriit, värvid; nt 'tänases' osas pahandas Deborah jaoskonna koridoris uue agendi peale ja seinte peal olid intensiivsed soojad triibud läbi ribikardinate pressivast Miami õhtupäikesest, mulle see väga meeldis).
Siis otsustasin, et tuleb metsa minna.

Metsas oli keelumärk, mis keelas hobustel, nii kaarikuga kui ilma, seal viibida. Silt meenutas hobuseid, kes hullumajast üle tee elavad. Olen väiksest peale seostanud seda hipodroomi "Timm Thaleriga". Saaksin ju samuti seal hipodroomil oma naeru Saatanale maha müüa. Ja hipodroom hullumajast üle tee? Kas ma sellepärast seostangi hobuseid hullumeelsusega? Hobused mõjuvad mulle imelikult. "The Ringis" on stseen, kus hobune läheb praamil hulluks, peksab ennast oma konteinerist välja ning kappab siis üle autode praami ääre poole. Hüppab sellest üle, aga lööb põlved ära, siis lööb pea vastu praami külge ära ning kukub vette. Täiesti kohutav stseen. Ja loomulikult juhtub selline asi hobusega. Loomulikult. Hobune hullub praamil. Loomulikult. Tormab nii võikalt üle parda. Loomulikult.

Hipodroomil ma ei käinud, aga hullumaja väikses linnakus käisin küll. Seal oli vaikne. Ma olen kunagi ikka mõelnud, et kui peaksin hulluks minema, pole kaugele minna. Kuulasin Morrissey mõõkasid. Suitsetasin Cameleid (kaks, et olla täpne). Vastuvõtuosakonna maja esiuks oli pärani lahti. Mitmed sildid viitasid: Vastuvõtt. Mõtlesin, et ma ei tohiks kohelda elu, nagu filmi.

Mulle meeldivad sealse linnaku majad. Need on vist 20. sajandi alguse omad. Tontlikud. Aga see kant ongi tontlik. Ma ei tea, mis tunnet ma otsisin, minnes jõululaupäeva õhtul hullumaja juurde jalutama ja suitsetama. Mitte midagi hullu.
Ühe maja katusealuse korruse kaks akent olid pärani lahti, tuba oli kumavat halli valgust täis. Aga siis märkasin, et nende akende taga polnudki tuba, polnud katustki, oli ainult fassaad. Neist paistis taevas. Mõni maja oli päris pime. Mõnes oli kollane (kurb) valgus, paar musta figuuri aeglaselt midagi askeldamas. Mõnel aknal olid muidugi elektriküünlakolmnurgad. Peamajal olid mõned aknad trellitatud.
Sumpasin läbi lume ka väiksele spordiplatsile, kus olid veel paari aasta eest, kui me Lyyniga seal käisime, korvpallirõngad. Nüüd oli sügav kareda koorega lumi. Ei, see oli vist neli aastat tagasi.

Siis suubusin metsa ja sumpasin seal, kuni 'ära eksisin'. Tegelikult ei saa seal ära eksida, aga vahepeal tekkis tunne, et olen kuskil uues võõras kohas. Kartsin surma ka saada, muidugi. Ei saanud.
Üks suur mitmetüveline pikk sire puu oli lumes pikali, sinakas lumeglasuur peal. Mõtlesin: kas peaks istuma ühele tüvele ja seal suitsetama? Siis läksin edasi.
Olin juba päris väsinud. Paar korda möödusin mustast külmunud hobusesitast.

Kui teele tagasi jõudsin, istusin hetkeks pingile maha ja otsustasin, et pean ikka kindlasti ka mere ääres käima, muidu jääb midagi puudu.
Mere äärest leidsin ühe madala kivi, mille kiilakas pea lumeteki alt välja paistis. Istusin siis seal ja suitsetasin veel ühe Cameli. Rocca al Mare pärlendas merevaiguselt. Paremal kaldal plinkisid Kopli sadama tuled. Mingi kollaste tänavalaternate riburada jooksis Rocca al Mare neeme(?)tipu poole. Ma olen ikka mõelnud, et peaksin Rocca al Mares kunagi elama. Ma ei tunne seal aega. See on huvitav tunne. Nagu aega polekski olemas.

Jõudsin koju rammestunult.
.

Portishead

Nägin une lõpus laual pehmekaanelist ('vanade' Chuck Palahniuki Jonathan Cape paperbackide formaadis:  13,5 x 21,5 cm) u. 3-3,5 cm paksust värsket avamata raamatut, mille kaantel oli kaunis roostereljeef. Mädane metall. Selle vahel puhtad valged painduvad kortsutamata lehed. Tundsin, et see raamat on Portishead. Nende loomingu jätk.
Tunnen praegu, et selle raamatu (mõtteline) katsumine tuletas meelde elevust, mida kunagi postipaki helepruunist ümbrikust uut Palahniuki välja võttes, seda käes hoides tundsin.
See meenutas mulle, miks mulle õudsed raamatud meeldivad. Kõik see pidalitõbi ja lagunevad armastavad inimkehad turvaliselt kaante vahel minu kotis:

"Kui ootad halba uudist, pead olema selle jaoks pikalt ette valmistunud nõnda, et kui telegramm saabub, võid juba enne selle avamist silpe oma suus hääldada."

- Robert Pingeti tsitaat Dennis Cooperi "Closeri" alguses

Nagu olnuksin noor zombie valges valguses, kes saab mõnel korral aastas kirjasid neilt zombiedelt, kellest on järel ainult lirtsuv kõdu. Ja loeb siis neid Linnahalli katusel. Ma ei tea, miks Linnahalli katusel. Miks mitte?
Ma teadsin täpselt, mis seal raamatus kirjas oli.
.

Veel ilusaid ringe

.

Tätoveering

Mõtlesin vahepeal Viljandis palju ringikujulise tätoveeringu peale.

See pidanuks sümboliseerima ja meelde tuletama tasakaalu, käesolevale keskendumist. Et luubi või mikroskoobi all oleks üks asi korraga.

Ring tähistab kõige tähtsamale keskendumist. Täiuslik ring tähistab võrdsust, tasakaalu. Ring viitab ringidele. Ringikujuliselt võib kujutada päikest, kuud ja Maad.

Aga tätoveeringud tunduvad mulle pärast kinnisidee lahtumist ikka, nagu riided, mida ära ei saa võtta. Kui ma ei kannata pikalt käekellagi kanda, mis siis veel tätoveeringust rääkida?

Ja ma tean, et vajan meeldetuletusi ja vahel mõtlen, et tätoveering võiks mul aidata pidada meeles ilu. Aga see tuleb ja läheb. Tulles on see alati nii tuttav. Aga ma pean jääma sellele teadmatult avatuks, siis see võib tulla. Ma ei saa vist seda tätoveeringuga enda keha külge ankurdada.

.

Lähemale

Mul on vaja rääkida ühest raamatust, mille lugemise paari päeva eest lõpetasin. See on Dennis Cooperi "Frisk".

Bussis või proovis lugedes kartsin vahepeal, et kõrvalistuja võib piiluda, mida loen ja ... ma ei teagi, mis. "Frisk" on nn. George Milesi pentaloogia teine osa. Mu sõber Kristjan hoiab esimest osa enda sõnul Lasnamäe korteri rõdul ega soostu seda mulle tagasi andma. Ka "Frisk" on raamat, mida sobiks leida Lasnamäe korteri rõdult või kuskilt hoopis jubedamast ja lohutumast kohast, nt nukumajast, mis pedofiili pisarasoolast sätendades seisab üksi mahajäetuna metsas külma valge Kuu all.

Romaan algab tsitaadiga Jean Genet'lt.

Put all the images in language in a place of safety and make use of them, for they are in the desert, and it's in the desert we must go and look for them.

Siit see kõik algabki. Ühest pildist, millest saab 13-aastase poisi kinnismõte, mantra, kõige kohutavam kutse Lähemale. (Meenutan esimese osa pealkirja: "Closer".)

"Friski" on raske kirjeldada. See raamat ammendab ka ise kuskil maal sõnalise keele. Lihtsalt öeldes on siin posu erinevaid mehi ja noormehi, kes kepivad omavahel ringi. Naisi on romaanis vähe või pole üldse. Romaani keskseimaks tegelaseks kerkiv Dennis on see poiss, kes 13-aastaselt nägi fotot, mis määras kogu ta ülejäänud olemuse ja selle, kuhu poole see olemus teda kiskus: Lähemale.

Siin on mehed, kelle jaoks inimene on ainult keha ja seks lähedaseim/intensiivseim võimalik kehadevaheline suhtlus. Aga Dennisele sellest ei piisa.

Siin ma jäängi jänni. Kui ma nüüd ütlen, et seks ja vägivald on Dennise jaoks lahutamatud, oleks tegu kulunud teemaga. Ma ei kujuta ette, miks see mind huvitama peaks. Ma ei kujuta ette, kuidas edasi anda pühadust, kuhu Dennis end läbi teise inimese keha viia tahab. Siin tekib mõnelgi analoogia Patrick Süskindi "Parfüümi" peategelasega, kes tappis inimesi, et saada neist materjali jumala lõhnaks.

But inside my head the most spectacular violence is happening. A boy's exploding, caving in. It looks sort of fake since my only models are splatter films, but it's unbelievably powerful.

Kirjeldus nagu "unbelievably powerful - uskumatult võimas" muutub raamatu arenedes üha hirmsamaks. Mitmel korral iseloomustatakse inimese sisemuse või sellest väljuva lõhna sõnaga "profound", mida tahaks tõlkida "üdipõhjalik". Veel üks kirjeldus, mida karta.

Dennis annab üha enam voli tahtele, mida ta ei mõista: teha teise inimesega kõike, mis üldse võimalik. Kuidas anda edasi seda, kui põhjalik Dennis olla tahab, millisele põhjalikkusele ta tegelikult enda soove sõnastades viitab?

Jõhkrused, mis siin raamatus aset leidma hakkavad jätavad raamatu enda keele hätta. Ühel hetkel hakkab tekst lehe pealt maha kooruma, all on tühi paber. Sellest edasi ei pääse sõnastades keegi. Ei autor ega Dennis. (Mõlemad on Dennised.)

Mis teeb "Friski" eriliseks on ilmselt see, kui uskumatult lähedal kehale see kirjutatud on. Ma tunnen lugedes, et autor riskib kirjutades oma eluga. Ta on viinud sündmustiku käivitanud pildi sinna sõnakõrbe, sinna, kus piltide asemel on sõnad, eks, ja seal kõrbes saab see pilt aina kohutavamaid lapsi. Iga pilt esitab autorile ja seeläbi lugejale väljakutse: kas sa mind ka kirjeldada julged? Ja siin läheb asi eriti kõhedaks. Edasine kirjeldamine tundub olevat katastroofiline ettevõtmine, samas - samas - on probleem juba pildi enese olemasolus. Me võime jätta pildi kirjeldamata, aga see ei tee pilti olematuks.

Ma pole üllatunud, et Cooper on Prix Sade laureaat. Kes veel? Ja milline kirjandusteos veel võiks tänapäeval mõjuda nii, nagu de Sade'i lood kunagi mõjusid? Ma nagu mäletaksin kuskilt, et Cooper on saanud oma raamatute eest tapmisähvardusi.

I just realized that if you're still reading you must be the person I want you to be. God, I hope so.

Cooper annab hääle kõndivatele mustadele aukudele. Lugedes esitatakse mulle veel üks väljakutse: siin on see inimene ja tal on hääl, aga ta on Rääkiv Must Auk - kas kuulad ta ära või keeldud? Aga ta on olemas, see inimene. Isegi, kui sa väldid teda ning unustad ta lõpuks. See ei tee teda olematuks. Aga ta ei oska ennast väljendada, ta ei saa aru enda tungist. Ta tahab sinust kõike. Kõik, mis su seest välja tuleb, on sõnum, teade. See pole pelk sitaga mängimine. See on informatsioon. Mille kohta? Dennis ei tea.

It's a bit out of focus. Still, you can see the fingerprints of the person or persons who made it.

Raamatu lõpusõnad. Siis, kui oleme kõik võimalikud kihid ammendanud, jõudnud tagasi algusesse, pildi juurde. Pinnale, kus näpujäljed reedavad seatust ja seda, et iseenselikku pole siin midagi.

Aga mis on see Jõud, mis teiselt poolt musta auku kutse esitab. See kutsub ju ometi lähemale - Lähemale. Aga, issand jumal, kas tõesti mööda seda teed?

Ma taipasin seda praegu. Mis siis, kui "Frisk" ütleb lugejale: vahel tuleb saata sõnad rännakule, teha reisikirjeldus ilma reisita? Nõnda, et kui sõnad sealt kõrbest, kus päike liiva klaasiks sulatab, ringiga tagasi jõuavad, saab kutsuja petetud - tema arvab, et sa käisid, aga sina lähed teist teed. Vii sõnad ja pildid kõrbe, kuigi see teekond on võimatu. Sinu jaoks oleks see Võimatu.

.

Peaaegu täpselt aasta eest kirjutatud tutvustust Dennis Cooperist ja "Closerist" saab lugeda siit.  Ka see sissekanne on kopeeritud Purpurmusta.
.

Kriitikameele lahustumine

sometimes when a book reaches a certain level of being, to me, 'good,' then its flaws (or what i feel might be viewed as flaws by other people) become, to me, idiosyncracies and its obscurities become things that i want to look up and learn more about (rather than things i want the author to explain and make me feel like the author is being inconsiderate by having 'inside joke' type things or else 'showing off' their knowledge), and its irresolutions become moments of humbleness, humility, and sincerity on the part of the author and the book becomes un-criqitueable

Tao Lin
http://heheheheheheheeheheheehehe.com/2005/06/task-of-this-translator.html

Olen ka seda tundnud, mulle ka v2ga meeldib, kui see juhtub. Mu kursa6de avaldas kord kooli mikrobussis oma arusaamatust romaanide kompositsiooni suhtes, et "kuidas eristada ebavajalikke s6nu ja lauseid, keegi ei saaks ju aru kui yhest romaanist paar lauset 2ra j2tta." Ma
ei tea, ma vist p6hjendasin seda tajuga, no et k6ik k2ib taju pealt.

Parimat sorti romaani lugedes lahustub kriitikameel nii t2ielikult ja laused muutuvad nii enesekyllasteks ja iseeneslikeks, et iga l6ik sisaldab endas kogu romaani, romaani pikkus ei loe enam, k6ik on kogu aeg k2es. See on mingit sorti oleviku tekkimine. Mingi pehme l6pmatus.
Nii juhtus mul Kurt Vonneguti "Galápagosega", Bret Easton Ellise "Glamoramaga". G-t2hega raamatud. Tabasid mu G-punkti.

Yks Tao Lini s6ber ja kirjanik Noah Cicero ytles oma blogis http://noah-cicero.blogspot.com/, et tema arvates ei saa paljulugenud inimene Vonneguti armastada. Tundsin end sellep2rast halvasti. Ma pole paljulugenud inimene ka.

Ma tunnen ennast alati u. kolm p2eva halvasti, kui keegi Salingeri kohta sitasti ytleb. Seda tuleb ette. (Cicerole ei meeldi ka Salinger, v2hemalt "Catcher" mitte.)

Mulle see Cicero vist meeldib. Kirjutab romaane ning paneb neid tervenisti oma pretensioonitu kujundusega blogisse yles.

Ainus raamat, mis on minus katarsist tekitanud, on Anton Nigovi "Harjutused". Seal l6pupoole juhtus midagi raskestiseletatavat. Kirjeldasin seda oma p2evikus, hiljem yle lugedes ei saanud enam t2pselt aru. Saan seda tagantj2rele kirjeldada ainult nii, et "aeg tuli liigestest lahti", ma v2ljusin hetkeks ajast, olin v2ljaspool seda. See oli v-o transtsendentaalne kogemus.

Mu "Harjutused" on kadunud. Pean uue ostma.

.

Air

Airi kontserdi eel polnud mul mingit ootust. Ka täna mõned tunnid enne kontserti olin Krahlis ega teadnud, kas lähen.

Mäletan, et kuulsin Airist esimest korda umbes 8. klassis inglise keele tunni eelses vahetunnis kooli nurgapealse klassi aknalaual istudes, sest Tõnis ja Jüri rääkisid neist parasjagu ja ma küsisin seepeale, mis muusikat Air teeb. Nad ei osanud vastata, pakkusid, et jazz võib-olla, siis mõtlesid veel ja ütlesid, et Air on Air. Tõnis ja Jüri olid meie klassi parima muusikamaitsega poisid, mul tuli Airi nimi kõrva taha panna.

Natuke aega hiljem oli klassiekskursioon ja mul oli "Moon Safari" CD kaasa kõrvetatud. Kuulasin seda telgis koos klassiõega, kellesse armunud olin. Mul oli seal üks lemmiklugu, temal teine. Kodus voodis kuulasin ikka seda lugu, mis mulle meeldis ja seostasin seda lugu selle tüdrukuga.

Ma mäletan, et kui Airi eelmine album "Pocket Symphony" välja tuli, läksin nende kodukale ja seal oli taustaks väga modernne foto ilusast rahulikust siledast puitaknalauast, mis pigem nägi välja nagu pikk kapplaud, selle peal oli peen maitsekas kodutehnika, akna taga oli fookusest väljas linn tornmajadega. See mõjus niimoodi, et tundsin end seest puhtamana ja mõtlesin: Ma tahan nii elada.

See pilt seostub muidugi filmiga "Lost in Translation", sest seal ju 'ainult aknalaual konutataksegi', kõrghoonetega linn valge taeva all fookusest väljas ja plinkimas.

"Pocket Symphony" lugu "Mer du Japon" paneb mind kujutlema anime stiilis joonistatud mikrobussi, mis diagonaalis ekraani lõikaval öisel maanteel justkui paigal seistes edasi vurab, valged sakid üle kapoti ja katuse liuglemas.

Ma ei mõtle Airi kuulates selle peale üldse, kuidas need kaks meest musitseerivad. See muusika justkui on iseenesest ja need mehed justkui on niisama. (Ja on väga stiilsed prantslased - see pole niisama.) Naljatasime Jaaguga, et äkki nad tulevad lavale, avavad kaks läpakat ja panevad playlisti mängima. Tulevad ise ka lavalt alla kuulama.

Ma olen Airi kuulates vahel tundnud, nagu see oleks parim muusika. Omaette [...] täiesti. Air on Air.
Pärast kontserti ütlesin telefonis emale, et käisin Airi kontserdil, ema küsis: "Kes see Airi on?"
.