Tulin just koeraga õuest ja märkasin esimesel korrusel, et meie trepikoja ühe korteri uks on ikka veel samasugune, nagu nad algselt kõik olid: selline valge õbluke puust uks nagu ühikatoal. Või olid nad algselt sellised kõik? Vist küll, kuigi meil oli näiteks selline polsterdatud nahkkattega, nahast paeltega soonitud ja plastiknupukestega. Aga selle valge 'algse' ukse taga elab üks abielupaar, kes nii kaua, kui mäletan, on kakelnud nii, et terve trepikoda kuuleb räuskamist ja kisa. Lõpuks on mees alati kodust välja visatud. Siis ta kondab kodutuna väljas, kuni seegi ammendub ning tuleb trepikotta radiaatori ja postkastide juurde kössi. Ja magab siis seal, üleni mullane, vahel siit ja sealt verine ja marraskil. Alati purjus.
Nii palju, kui tean, on nad pagarid. Nii et helgematel päevadel olen tulnud oma kolmandalt korruselt alla, teel kooli ja trepikoda on lõhnanud suhkrukringlite järele, vahel lausa vastikult magusalt.
.
Monday, February 1, 2010
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ega teadnudki, et Sul koer ka on! Missugune, mis nimi?
ReplyDeleteNaki! (hüüumärk pole nime osa)
ReplyDeleteneed nahkkattega uksed, ma ei ole neist kunagi aru saanud
ReplyDeleteEi see ole nahk ühti, dermatiin hoopis.
ReplyDeleteJa mis siin keerulist, eks see olnud võimalus soojust ja heli isoleerida ja juba loguna ehitatud uks veidi vähem loguks maskeerida...
Lapsele oli see ikka nahk.
ReplyDeleteTollal oli meie peres koer nimega Kutt. Krants. Andsime ta oma Elva sõpradele, sest ta näris meil kõik puruks. Üsna varsti tuli Elvast väga vihane kõne: "Mis kuradi koera te meile andsite? Ukse nahkkate ja kõik puruks näritud."
Kutt elas Elvas head krantsielu väärika eani. Tal vedas.
Aga kes Naki on?
ReplyDeleteKa väärikas krants?
Viktor sai eile 11-aastaseks...
Naki on loll uljas krants.
ReplyDeletePalju õnne Viktorile. Nii väärikas eas juba.