☁ ja jim ashilevi nintendo dsi ☼

Sunday, September 26, 2010

Untitled

.

Tuesday, September 7, 2010

Kodu

Käisin täna esimest korda oma uues kodus. See on minu esimene Tallinnakodu, mis pole vanematekodu. Minu esimene oma kodu oli Viljandis aadressil Kauba 5-5 ja ma elasin seal 3 aastat. Minu akna vastas oli vastasmaja punane kivikatus ja all tänaval vastasmaja ukse kõrval oli kollane valguskast kirjaga KAMINAD. Õhtuti see kumas koos tänavavalguslampidega. Päiksevalgus minu tuppa praktiliselt ei pääsenud. Ainult kriipsuke seinal kohe pärast päiksetõusu ja siis terve ülejäänud päeva üldse mitte.
Ma ei tea, kuidas uues kodus päiksevalgusega on. Aga mul on kõrge lagi ja ilus põrand. Viisin oma tuppa esimesed asjad.

Tao Lini romaan "Richard Yates" ja sünnipäevakingitus Londonist butterflymuffinilt. Paki sees on raamat Man Rayst. Kunagi, kui Londonis käisin, käisime butterflymuffiniga Tate Modern muuseumis Man Ray, Duchampi ja Picabia näitusel. Mulle meeldis seal tohutult üks Man Ray foto.

Nüüd on mul uues kodus juba esimesed kaks asja, mis mind sinna kutsuvad.
Ma arvan, et kui madratsi sinna viin, pumpan selle täis ja avan Man Ray raamatu. Vaatan pilte ja loen. Ja siis jään magama.
.

Friday, August 20, 2010

Tähed

Elva külje all Käo külas. Öö, tähistaevas. Oleme Kristjaniga purdel ja 6-aastane Kristofer-Jüri ujub tiigis, oranž ujumisvest seljas. (Samasugune nagu minu Narril "Kuningas Learis".) Kristofer küsib: "Issi, millest tähed tulevad?" Kristjan seletab talle, et tähed on kauged päikesed. "Millest Kuu tuleb?" Kuu on Maa kaaslane. Kristofer sulistab keset pimedat tiiki. Saunast paistab valgus. Kristofer ütleb: "Palju päikeseid on väljas. Aga ikka pole valge. Üks on kuu."
.

Saturday, July 3, 2010

Viljandi tuba tühjaks

Kui me täna öösel K. ja õe autos kõikide mu asjadega Tallinna poole sõitsime, mõtlesin, kuidas taevast kirjeldada. Sest taevas oli ilus ja automakis mängis Massive Attacki '100th Window' ja teadsin, et tahan sellest blogida. Mõtlesin siis välja:

Kui me täna öösel K. ja õe autos kõikide mu asjadega Tallinna poole sõitsime, oli taevas hõõguvate süte kohal hoitava metallist lusika värvi. Kuu, mis teisel pool autot tumesinisest taevaseinast poole kehaga sisse lõikas oli suur ja oranž nagu planeet.

.

Thursday, July 1, 2010

Üks suvepäev sai otsa

Täna lõpetasin oma romaani neljanda käsikirja.
Täna istusin ratta selga, millega polnud vahepeal vist 8 aastat sõitnud. Sain selle vist 2001. aastal sünnipäevaks. Aga siis läksid meie teed lahku, kuni kohtusime täna jälle.
Õde ütles, et rannast jookseb nüüd Rocca al Mareni välja uhke uus promenaad.
Käisin siis ja proovisin seda uut teed. Ma ei oska seletada, kui hea meel mul selle uue tee pärast on. Sest mul on oma mereäärse kodukandi ja kaugemal kaldal sillerdava ning metsa mattuva Rocca al Marega oma suhe.
Sõitsingi siis ja kuulasin Fleet Foxest.
Tee oli uhke ja lookles kaunilt, muutudes vahepeal laudteeks, mis jooksis üle oja ning ebatasase metsaäärse maa.
Rocca al Mare alguses olid juba sellised uued kandilised hiiglaslike akendega kortermajad, mille elanikele avaneb vist tapvalt ilus vaade. Kui ma saaks sellises majas elada. Suure klaasist seinaga toas, kust paistab meri ja toas on vaikne. Päike loojub vette. Aega pole olemas.
Mulle meeldib Rocca al Mare, sest mul tekib seal teine ajataju, otsekui aega polekski olemas. See on natuke sünge tunne ka. Ja inimesed on seal vist kõik rikkad, majad hästi uued ja samuti sellised ilma ajata majad. Süngus, mis on tuttav "Melrose Place'i", "The Hillsi" miljöödest ja Bret Easton Ellise raamatutest. Mingi lõhnatu ajatus, siledad südametud uued elumajad ja tume neelav mets. Mändide lõhn.
Sõitsin päris Rocca al Mare taha otsa välja ning tulin siis veidi enne südaööd tagasi, kuulates Deftonesi "Diamond Eyesi". Tänavalaternad alles hakkasid süttima. Metsaäärsele teele on pandud uued LED-valgustid, mida nüüd aasta jooksul testitakse. Oleksin tahtnud neid ka põlemas näha. Küll siis millalgi näen.
Vanaema oli kodus praadinud mune ja peekonit. Röstisin saia kõrvale ja jõin õunamahla. Tegin teed. Oih, mu tee jahtub ju ära, tuleb lõpetada.
.

Sunday, May 16, 2010

Kitarrikeel su mootorile

Kui ma tõbine või haige olen, saavad mõtted ja kujutelmad minust suuremaks. Siis tahan, et nii jääkski, sest natuke 'jumala' tunne on. Naudingud, mis muidu jäävad kujutluse kaldale, on ühtäkki siinsamas minu ümber ja sees, meie vahele on kerkinud palavikust sild.

Kuidas väljendada mõtteid, mis on minust suuremad? Mõtlen sellest praegu Tartus Annelinna noortekeskuse puhkenurgas lesides. Läptop soojendab kõhtu, kus keerab. Kuulasin mitu korda The Horrorsi "Merd meres". Ümberringi sagivad koolinoored Elen Lotmani tiiva all sallivuse teemalisi filme teha. Tartu Creppis/Trepis võib Hitleri sünnipäeva pidada. Sallivusest niipalju.

Tegelikult on Tartu olnud imeline. Lopsakas klaar päiksevalgus Annelinna paneelmajaõuedes sasib ärevaid lehispuid ja loksutab põõsaste- ja lilleõite värskeid värve. Jõgi sillerdab, kilkavate laste figuurid kaovad sillerdusse. Teen siin meelega sõnu. Soe läpakas keeraval kõhul.

Eile istusin noortekeskuse õuemurul, kuulasin Bibiot ja Deftonesi. Tillukesed läbikumavad leherohelised putukad jalutasid aeglasel sammul üle minu, pisikesed tundlad püsti. Väike sääsesarnane valkjas tiivuline maandus jalale, tundus suur kui kosmoselaev tillukese rohelise leheputuka kõrval. Olen siin Tartus jätnud paar sääske tapmata.

Elen tuli mu kõrvale mingit kanarooga sööma. Elen on üks mu lemmikinimesi planeedil.

*

Kui ma üleeile Tartusse jõudsin, oli Salemi kirikus Mari Pokineni & Ott Kartau kontsert, pärast mida tulid Tõnu Õnnepalu ja Mats Kangur fotoblogidest rääkima. Pärast mängis Mari Pokinen veel kaks lugu. Tal on kuulus lugu "Paradiis". Tõnu Õnnepalul on uus raamat "Paradiis". Kui pooled inimesed lahkusid ja teised omavahel meeste juttude üle muljetasid, ütles Mari valjult mikrisse: "Minul on ka oma paradiis." Tõnu Õnnepalu vist ei kuulnud seda, sest tal oli parasjagu toa nurgas vestlus pooleli ja ta sõi kooki. See oli naljakas ja kohatu hetk, mis jääb mu südant soojendama pikaks ajaks. Mari, Mikk ja mina kõik armastame Õnnepalu kirjutatut ja oleme ennast neis kirjutistes ära tundnud. Me keegi ei osanud seda talle öelda, tundsime ennast üsna nõmedate/kobadena.

Ma saatsin kunagi Tõnu Õnnepalule oma näidendi käsikirja. Kotis, milles seda kandsin, oli ka väike kaktus. Kui peapostkontorisse jõudsin, oli käsikirja lehekülgede vahel mulda. Mõtlesin, et panen koos käsikirjaga kaasa kirjakese: "Vabandust, lehed on mullased. Mul oli kaktus kotis." Jäi panemata. Saadetis sai kohe isikupäratum.

Me soovime Mariga mõlemad, et meil oleks kõigiga võimalik vahvalt ja vahetult suhelda, ehkki oleme mõlemad sellised inimesed, kellega on väga raske sõbraks saada ja kellega kulub kamalutega aega enne kui vahva ja vahetus suhtlus võimalikuks saab. Mulle tundub nii. Maailm on õudne ju. Nikerdame omaette oma paradiise. Kas see kõlab kibestunult? Ma ei ole seda.

*

Siin Annelinnas on paneelmaju, mille fassaad on sametiselt punane. Vaju või hambaidpidi sisse, võta amps ja tunne lapsepõlve tunnet.

Kus on selle sissekande ots ja/või äär?

*

Elen otsustas suvel load teha. Varem tõrkus tegemast.

Mina: "Enne oli CO2?"
Elen: "No just. Enne oli CO2, nüüd on COlaps."

Elu lapsega on hoopis teistsugune. Väike Helina oli äsja lõppenud sügistalvsügistalve vältel palju haige. Elen ütles, et ta poleks arvanud, kui väga vanem lapse haigusele kaasa elab. Elen põdes kõik väikse Helina haigused läbi.

*

Olen väsinud.
Ma olin lapsena teistsugune. Täna, oodates Tartu raekoja platsi pingil Tsink Plekk Pange avanemist, mõtlesin seda. Et olen ikka haige. Lapsena oli vahetus loomulik. Nüüd niiväga ei saa, pigem muretse ja karda. Ma arvan, et igast lapsest saab hea inimese kasvatada. Aga mõni kasvab lapseeast välja, kasvab välja ka võlu seest ning katsub siis imetleda plahvatavaid kehasid.

*

Mulle meeldib Boards of Canada, sest see kõlab nagu kellegi mälestus lapsepõlve päiksevalgusest - kellegi, kes on ise juba kaugel, näiteks UFOde poolt ära viidud.
Mats Kangur rääkis reedel Salemi kiriku keldris midagi ilusat. Ta meenutas, kuidas ta lapsena isa autos sõites kuulis, kuidas pärast käiguvahetust mootor häält vahetas ning, põrisedes ühtäkki sagedusel, mis ühtis autos olnud kitarri keelega, lõi kitarrikeel koos mootoriga helisema. Resonants. Ta ütles, et kui näed fotot, mis sulle kohe väga meeldib või loed midagi sellist või kuuled, siis järelikult on seesama juba sinu sees olemas. Kui see pilt kohe väga meeldib, tähendab et tekkis resonants. Sinu sees on järelikult sama sagedus.

Olla kitarrikeel su mootorile. Tean seda tunnet.
.