Tamperes. Elame kolme kursakaaslasega hotellis, kus pole ühtegi töötajat. Paned all tänaval uksele PIN koodi, saad sisse, paned vaheuksele PIN koodi, saad trepikotta, paned oma korruse uksele PIN koodi, saad oma koridori ning viimaks paned oma toa uksele PIN koodi, et saada tuppa. Siin me siis ööbime: kolm poissi ja üks tüdruk. Öösiti teeme nalja nii, et röögime pimedas. Poisid on enne magama minekut läpakate taga ja skaibivad oma tütarlastega, kes ei veendu ega veendu, et poisid neid piisavalt igatsevad.
Teatrikooli blackboxis õpime kõike ära andma. "Waste everything you have" on meie tänavune deviis. Ehitasime elusuuruses papist hobuse. Madis materdas ta surnuks ja rebis tükkideks. Paljudel oli kahju. Ehitasime ka papist linnaku. Ehitame ja ehitame; ühel pärastlõunal võib tulla halli Tampere taeva alt musta kasti pimedusse ning avastada end Karamazov familia kontserdimöllus, hääl kähe ja nahk märg. Või lebada põrandal ja puhata selga. Või vaadata tillukeses kinosaalis filmi "The Commitments", kus Dublini töölisklassi tavalised unistajad viskavad kogu oma elu, kire ja hinge räpastele tänavatele, punastest tellistest majade vahele, suitsuste pubide lagede alla, teistele elavatele inimestele, kes võib-olla ei tea, kas nemad ka nii võiksid.
Ja nii me siin elame. Kõik maksab 100 krooni. 5,50€ kebabid tunnelites või tänavaäärsetes restoranides. Teepausid piimaga. Seljavalu, higi. Suits ja valgus. Tüüned 20 minutilised bändijämmid. Öine nartsissivargus. Elu absoluutne puhas maagia.
