.

Kiri Tristan da Cunhalt


Hei, kallis kursus.

Olen nüüd tagasi kodus, Edinburgh of the Seven Seas, mida meie nimetame lihtsalt Asulaks. Jahe kurblik rohelus, hulpiv ja hargnev pilvevatt ranniku kohal, pärast rannikut ookean, ookean, ookean.

Lugesin laevareisi jooksul kaks raamatut läbi ja magasin palju.

Koju on nii lihtne minna ja nii lihtne on seal olla. Õigupoolest pole sinna otseselt lihtne minna: lennukid meil ei käi, laevadki randuvad harva. Ja ega sinna nii lihtne nüüd jääda ka pole, tean, et kui olen seal, tahan juba mujale.

Eks me ela „maailma eraldatuimal saarel “. Aga see pole ju väärtus iseeneses. Kui veel väike olin (ja isegi veel umbes nelja aasta eest) võis kellegagi tõsine õnnetus juhtuda ning et kohalike arstide „raviarsenal“ oli piiratum kui, ütleme, Mustamäe haiglal, tuli raadio teel paluda abi mööduvatelt kalalaevadelt, kes viinuks siis vigastatu Lõuna-Aafrikasse Cape Towni. Sealtkaudu, muuseas, tulin ka mina koju tagasi. Ja samuti kalalaevaga. Naljakas vist?

Meil elab siin saarel 80 perekonda (263 inimest). Kõigil on briti kodakondsus. Siia on raske tulla ja raske jääda, kui sa pole siin sündinud või ei kavatse kellegagi (nt minuga) abielluda. Meil on siin ainult kaheksa erinevat perekonnanime kasutusel: Glass, Green (Hollandi päritolu), Hagan (Ameerika), Lavarello (Itaalia), Repetto (Itaalia), Rogers (Ameerika), Swain (Inglise) ning Patterson (mina). Olen alati tahtnud olla Glass, sest mulle meeldivad tohutult Salingeri raamatud ja tema Glassi perekond. Aga noh.

Ma ei teagi, kuidas kirjeldada „elu siin vulkaanilisel saarel“. Viimati purskas laavat 1961. aastal, see tegi palju tüli. Hm. Karjatame loomi, püüame kala, kasvatame kartuleid. Seda elu te ju teate. Minu vanemad teevad postmarke. Filatelistidele.

Siin on väga vaikne. Kohisev vaikus või kuidas seda kirjeldada. Kaikuv vaikus. Avar vaikus, mitte selline sügav vaikus, nagu teil Kesk- või Lõuna-Eesti metsades. Kui raske on ikka kirjeldada elu. Läbi paberi niimoodi, õigupoolest läbi kuvariklaasi.

Õigus küll. Üks tähelepanek. Kasuperes, kus Tallinnas elasin, ja ka paljudes teistes kodudes, mida sealviibitud ajal külastada jõudsin, oli üks asi küll hirmus. Nimelt see, kuidas teie (mitte teie kõigi, aga „teie“) kodud on nagu koopad, milles teleri- ja arvutiekraanid helendavad nagu lõkked. Meile tuli televisioon aastal 2001 (üks kanal, see selleks). Ma ei ütle, et mul pole arvutit (ehkki telekat tõepoolest minu kodus pole). „Eraldatuses“, nagu ma elan (ja seda eraldatuse silti tunnete ju tegelikult teiegi, ehkki olete osa palju-palju suuremast maalapist), küsiksin siiski, parafraseerides teie filmikriitika grand old mani Jaan Ruusi: Milleks „see hõõguvate armastuskirjade ahmimine läbi külma kuvariklaasi“?

Võtad, mida antakse, seda küll. Aga kuidas saab teada, mida antakse, kui püsida koopas, seljaga koopasuu poole?
.