Kitarrikeel su mootorile

Kui ma tõbine või haige olen, saavad mõtted ja kujutelmad minust suuremaks. Siis tahan, et nii jääkski, sest natuke 'jumala' tunne on. Naudingud, mis muidu jäävad kujutluse kaldale, on ühtäkki siinsamas minu ümber ja sees, meie vahele on kerkinud palavikust sild.

Kuidas väljendada mõtteid, mis on minust suuremad? Mõtlen sellest praegu Tartus Annelinna noortekeskuse puhkenurgas lesides. Läptop soojendab kõhtu, kus keerab. Kuulasin mitu korda The Horrorsi "Merd meres". Ümberringi sagivad koolinoored Elen Lotmani tiiva all sallivuse teemalisi filme teha. Tartu Creppis/Trepis võib Hitleri sünnipäeva pidada. Sallivusest niipalju.

Tegelikult on Tartu olnud imeline. Lopsakas klaar päiksevalgus Annelinna paneelmajaõuedes sasib ärevaid lehispuid ja loksutab põõsaste- ja lilleõite värskeid värve. Jõgi sillerdab, kilkavate laste figuurid kaovad sillerdusse. Teen siin meelega sõnu. Soe läpakas keeraval kõhul.

Eile istusin noortekeskuse õuemurul, kuulasin Bibiot ja Deftonesi. Tillukesed läbikumavad leherohelised putukad jalutasid aeglasel sammul üle minu, pisikesed tundlad püsti. Väike sääsesarnane valkjas tiivuline maandus jalale, tundus suur kui kosmoselaev tillukese rohelise leheputuka kõrval. Olen siin Tartus jätnud paar sääske tapmata.

Elen tuli mu kõrvale mingit kanarooga sööma. Elen on üks mu lemmikinimesi planeedil.

*

Kui ma üleeile Tartusse jõudsin, oli Salemi kirikus Mari Pokineni & Ott Kartau kontsert, pärast mida tulid Tõnu Õnnepalu ja Mats Kangur fotoblogidest rääkima. Pärast mängis Mari Pokinen veel kaks lugu. Tal on kuulus lugu "Paradiis". Tõnu Õnnepalul on uus raamat "Paradiis". Kui pooled inimesed lahkusid ja teised omavahel meeste juttude üle muljetasid, ütles Mari valjult mikrisse: "Minul on ka oma paradiis." Tõnu Õnnepalu vist ei kuulnud seda, sest tal oli parasjagu toa nurgas vestlus pooleli ja ta sõi kooki. See oli naljakas ja kohatu hetk, mis jääb mu südant soojendama pikaks ajaks. Mari, Mikk ja mina kõik armastame Õnnepalu kirjutatut ja oleme ennast neis kirjutistes ära tundnud. Me keegi ei osanud seda talle öelda, tundsime ennast üsna nõmedate/kobadena.

Ma saatsin kunagi Tõnu Õnnepalule oma näidendi käsikirja. Kotis, milles seda kandsin, oli ka väike kaktus. Kui peapostkontorisse jõudsin, oli käsikirja lehekülgede vahel mulda. Mõtlesin, et panen koos käsikirjaga kaasa kirjakese: "Vabandust, lehed on mullased. Mul oli kaktus kotis." Jäi panemata. Saadetis sai kohe isikupäratum.

Me soovime Mariga mõlemad, et meil oleks kõigiga võimalik vahvalt ja vahetult suhelda, ehkki oleme mõlemad sellised inimesed, kellega on väga raske sõbraks saada ja kellega kulub kamalutega aega enne kui vahva ja vahetus suhtlus võimalikuks saab. Mulle tundub nii. Maailm on õudne ju. Nikerdame omaette oma paradiise. Kas see kõlab kibestunult? Ma ei ole seda.

*

Siin Annelinnas on paneelmaju, mille fassaad on sametiselt punane. Vaju või hambaidpidi sisse, võta amps ja tunne lapsepõlve tunnet.

Kus on selle sissekande ots ja/või äär?

*

Elen otsustas suvel load teha. Varem tõrkus tegemast.

Mina: "Enne oli CO₂?"
Elen: "No just. Enne oli CO₂, nüüd on CO_laps."

Elu lapsega on hoopis teistsugune. Väike Helina oli äsja lõppenud sügistalvsügistalve vältel palju haige. Elen ütles, et ta poleks arvanud, kui väga vanem lapse haigusele kaasa elab. Elen põdes kõik väikse Helina haigused läbi.

*

Olen väsinud.
Ma olin lapsena teistsugune. Täna, oodates Tartu raekoja platsi pingil Tsink Plekk Pange avanemist, mõtlesin seda. Et olen ikka haige. Lapsena oli vahetus loomulik. Nüüd niiväga ei saa, pigem muretse ja karda. Ma arvan, et igast lapsest saab hea inimese kasvatada. Aga mõni kasvab lapseeast välja, kasvab välja ka võlu seest ning katsub siis imetleda plahvatavaid kehasid.

*

Mulle meeldib Boards of Canada, sest see kõlab nagu kellegi mälestus lapsepõlve päiksevalgusest - kellegi, kes on ise juba kaugel, näiteks UFOde poolt ära viidud.
Mats Kangur rääkis reedel Salemi kiriku keldris midagi ilusat. Ta meenutas, kuidas ta lapsena isa autos sõites kuulis, kuidas pärast käiguvahetust mootor häält vahetas ning, põrisedes ühtäkki sagedusel, mis ühtis autos olnud kitarri keelega, lõi kitarrikeel koos mootoriga helisema. Resonants. Ta ütles, et kui näed fotot, mis sulle kohe väga meeldib või loed midagi sellist või kuuled, siis järelikult on seesama juba sinu sees olemas. Kui see pilt kohe väga meeldib, tähendab et tekkis resonants. Sinu sees on järelikult sama sagedus.

Olla kitarrikeel su mootorile. Tean seda tunnet.
.