Päevapesad

Päevad jooksevad kokku ja sulavad ühte. Öödki on peatused, kus oodata hommikut ja hommikul ootan bussipeatuses bussi, mis viiks mind vanalinna äärde. Sealt lähen jala üles Toompeale ning Nevski katedraali juurest pööran paremale, lähen treppemööda alla tagasi, kartes alati seejuures selili kukkuda. Ma peaaegu tunnen oma kukalt nendel trepiäärtel, kui käepidemest kinni hoides ettevaatlikult, aga tõtlikult alla lähen.

Täna nägime esimest korda lavaruumi ehkki peaaegu ilma lavakujunduseta. "Kajaka" kraam kraamiti minema. Proovisime udu ja tuult. Hommikul oli õues lumeudu. Õhtul ka.

Päeva lõpus istusime garderoobis ja tegime Oti MacBookis "Kuningas Leari" YouTube-promosid. Nii raske oli oma kolba seest vaimukusi üles leida. Tühjus. Jälle see küsimus: aga kust need ideed tulema peaksid? Istud seal, oodates ideed samamoodi, nagu võiksid suvalises kohas istuda ja oodata lennukit, sest äkki jätab peanupp mõnele piloodile lennujaama mulje. Saime valmis 4 klippi. Ott tahtis veel edasi kütta, aga Otile meeldibki küte ja mulle meeldib, et Otile meeldib küte. See on nakatav. Tavaliselt ma ei viitsi midagi teha, aga siis lähen ütlen Otile, et: "Ott, teeme," mispeale Ott lösutab sekundi-kaks, kuid ütleb siis reipalt: "Davai, teeme muidugi," ja siis me teemegi, pärast nii rahul ja õiglaselt kurnatud - tööd sai ju tehtud ka.

Homme läheme Uuskasutuskeskust ja kaltsukaid kammima, pärast näitame teistele esimesi klippe. Meie naersime küll.
Kõik tuleb ise teha. Olemegi udu sees ja kompassiosuti pöörleb vahel aeglaselt ja surnult, aga vahel nagu propeller.
See on see vastutus. Mina alustan alati süütundest ja jõuan siis kuidagi vastutuseni.
Me oleme udus ja kaardi peal on ainult udu, aga kas teate, ma taipasin õhtul, et teeme lavastust Von Krahli Teatris ja mina osalen selles. Viis aastat tagasi istusin netis ja vaatasin Krahli näitlejate pilte ja see ei tundunud palju kaugem 'maailm' kui teine planeet.
Kohale jõudes sain teada, et see maailm tuleb pidevalt ise valmis ehitada ja materjali kogud linnukombel ilma pealt kokku nii, kuidas jaksad ja oskad. Ja kui pole ühtegi mõtet peale selle, et mõtteid ei ole, siis pole põhku ega mõhkugi.

Ühtäkki lööb sisse ärevus: mis oleks, kui saaks kord aru, et selle pesa ehitamise õpetust ei ole ega tule, aga prooviks ikkagi?

.