Jaapan

Jaapanist mõtlemine teeb mind vist alati kurvaks.
Ma olin Jaapanis 2007. aasta suvel.
Ühel kuumal õhtul seisin meie Tokyo üürimaja katuserõdul ja vaatasin naabermaja aknasse, kust paistis väike tuba, milles seisis aluspükstes mees. Toas oli voodi, mille peal oli kohver. Mees lebas voodile selili. Midagi muud ei juhtunud. Ikkagi erutav.
Ükskord pidin parima sõbraga selles hotellis kokku saama, kus filmiti "Lost in Translation". Eksisin ära ja jõudsin kokkulepitud ajast üle tunni hiljem kohale. Sõber oli läinud, helistada ei saanud, sest meil polnud kummalgi 3G telefoni. Istusin avaras kõrge klaaslaega restoranis ja vaatasin aknast välja. Hämarduv Tokyo väreles horisondivines mingisse tumedasse lõpmatusse. See oli väga kurb vaatepilt, nagu vaataks maailma lõpu poole. See linn oli nii suur. Rääkisin ettekandjale, et see vaade on uskumatu. Ta naeratas, küsis, kas soovin, et ta teeks minust pilti selle taustal. Polnud vaja. Tellisin kalli mangokokteili, jõin seda ja vaatasin vaadet. Siis läksin rongiga koju. Kuulasin Lost in Translationi soundtracki.
Praegugi kuulan. Ja vaatasin jälle neid pilte. Ja mõtlesin jälle Jaapani kurbusest.

Vanaisal oli siis esimene insult. Sain kuuma Tokyosse e-maile emalt, kes kirjeldas, kuidas vanaisa juba taastusravis ujumas käib. See e-mail rõõmustas mind. Mulle vist alati meeldib emalt e-maile saada.
Nüüd elas vanaisa teise insuldi üle. Täna sai koju. Istus diivanil, vaatasin pikka haava ta kaelal (unearter puhastati ära), ütlesin talle, et ta näeb välja, nagu zombie või Frankensteini monstrum. Ta naeratas poole näoga, sest teine pool ei liigu väga ning nõustus.

Fotod: Tokyo Twilight Zone

.