Täna oli "Kuningas Leari" kontrolletendus. Pool tundi enne algust avastasin, et mul pole narrisukkasid kaasas. Need on (minu jaoks) olulisemad elemendid mu karakteri kostüümi juures kui narrimüts ise. Paanikas, helistasin koju ja palusin vanaemal vaadata, kas sukad on äkki vannitoas radiaatoril. Olidki ju. Ja siis nõudsin, et vanaema need ruttu teatrisse tooks. Tellisin talle takso.
Öösel, kui linnast koju jõudsin, naeris vanaema, et ta oli kodus kingad paljaste jalgade otsa pannud ning mantli viskas rinnahoidjate peale - ja siis padavai taksosse ja linna. Selline on minu vanaema.
See on tähtsam kui ma ei oskagi öelda mis, aga ma arvan, et tean, millest see tähtsam on.
.
Saturday, January 30, 2010
Thursday, January 14, 2010
Kolm nalja
Täna hommikul mängisin proovis kõige lihtsamat bassikäiku ja Ivo ütles, et ma olen kõige tuimem bassimees. Siis tuli Kristiina, kellega me hommikuti tantsime, ja soovitas bändimeestel rohkem rokkida. Kui uuesti läbi tegime, vehkisin basskitarriga nii elavalt, et Ivo vaatas mulle elektrikitra mängides otsa ja küsis: "Mida sa teed?"
Täna õhtul pärast proovi läksime Ivo ja Otiga Solarise toidupoodi. Ostsin sealt mandariine, röstitud mandleid ja naljakomme: hambad roosade igemetega. Siis ootasin Otti ja Ivot ja mugistasin vahepeal omaette naerda, sest tahtsin juba nalja teha. Siis läks Ott kassajärjekorda ja põrnitses mind oma kapuutsi hämarusest väga tõsiselt, 'saatuslikult'. See ajas mind mitu korda naerma, ta ka ei suutnud kaua tõsiseks jääda. Siis jätsime Ivo poodi, sest ta hakkas meile seal kaugel riiulite vahel mingit nalja tegema, kadus aeglaselt riiulite taha jne, nii et jätsime ta sinna. Siis panin salaja kummihambad suhu ja pöördusin Oti poole. Ta proovis ka. Naljakas oli.
Täna varahommikul käisin Nõmmel nahaarsti juures, kes külmutas -140 °C lämmastikuga väikse varba pealt soolatüüka ära. Panin rusika suhu ja vaatasin teist arsti teisel pool lauda, kes muigas. Siis lonkasin terve päeva. Arst oli hoiatanud, et ilmselt tekib vill. Nüüd õhtul koju jõudes võtsin soki jalast ja nägin seda tekkinud villi. Mu õde ütles, et see on nagu teine varvas ja ema käskis soki tagasi jalga panna, sest ta väitis, et mu vill haiseb (ei haisenud). Nad mõlemad tahtsid oksele hakata. See tegi mulle nalja. Bartsimpsonlikul moel. Väga tore on teha midagi, mille peale ema ja õde tahavad oksele minna. Tundsin ennast nagu kodus.
.
Täna õhtul pärast proovi läksime Ivo ja Otiga Solarise toidupoodi. Ostsin sealt mandariine, röstitud mandleid ja naljakomme: hambad roosade igemetega. Siis ootasin Otti ja Ivot ja mugistasin vahepeal omaette naerda, sest tahtsin juba nalja teha. Siis läks Ott kassajärjekorda ja põrnitses mind oma kapuutsi hämarusest väga tõsiselt, 'saatuslikult'. See ajas mind mitu korda naerma, ta ka ei suutnud kaua tõsiseks jääda. Siis jätsime Ivo poodi, sest ta hakkas meile seal kaugel riiulite vahel mingit nalja tegema, kadus aeglaselt riiulite taha jne, nii et jätsime ta sinna. Siis panin salaja kummihambad suhu ja pöördusin Oti poole. Ta proovis ka. Naljakas oli.
Täna varahommikul käisin Nõmmel nahaarsti juures, kes külmutas -140 °C lämmastikuga väikse varba pealt soolatüüka ära. Panin rusika suhu ja vaatasin teist arsti teisel pool lauda, kes muigas. Siis lonkasin terve päeva. Arst oli hoiatanud, et ilmselt tekib vill. Nüüd õhtul koju jõudes võtsin soki jalast ja nägin seda tekkinud villi. Mu õde ütles, et see on nagu teine varvas ja ema käskis soki tagasi jalga panna, sest ta väitis, et mu vill haiseb (ei haisenud). Nad mõlemad tahtsid oksele hakata. See tegi mulle nalja. Bartsimpsonlikul moel. Väga tore on teha midagi, mille peale ema ja õde tahavad oksele minna. Tundsin ennast nagu kodus.
.
Tuesday, January 12, 2010
Päevapesad
Päevad jooksevad kokku ja sulavad ühte. Öödki on peatused, kus oodata hommikut ja hommikul ootan bussipeatuses bussi, mis viiks mind vanalinna äärde. Sealt lähen jala üles Toompeale ning Nevski katedraali juurest pööran paremale, lähen treppemööda alla tagasi, kartes alati seejuures selili kukkuda. Ma peaaegu tunnen oma kukalt nendel trepiäärtel, kui käepidemest kinni hoides ettevaatlikult, aga tõtlikult alla lähen.
Täna nägime esimest korda lavaruumi ehkki peaaegu ilma lavakujunduseta. "Kajaka" kraam kraamiti minema. Proovisime udu ja tuult. Hommikul oli õues lumeudu. Õhtul ka.
Päeva lõpus istusime garderoobis ja tegime Oti MacBookis "Kuningas Leari" YouTube-promosid. Nii raske oli oma kolba seest vaimukusi üles leida. Tühjus. Jälle see küsimus: aga kust need ideed tulema peaksid? Istud seal, oodates ideed samamoodi, nagu võiksid suvalises kohas istuda ja oodata lennukit, sest äkki jätab peanupp mõnele piloodile lennujaama mulje. Saime valmis 4 klippi. Ott tahtis veel edasi kütta, aga Otile meeldibki küte ja mulle meeldib, et Otile meeldib küte. See on nakatav. Tavaliselt ma ei viitsi midagi teha, aga siis lähen ütlen Otile, et: "Ott, teeme," mispeale Ott lösutab sekundi-kaks, kuid ütleb siis reipalt: "Davai, teeme muidugi," ja siis me teemegi, pärast nii rahul ja õiglaselt kurnatud - tööd sai ju tehtud ka.
Homme läheme Uuskasutuskeskust ja kaltsukaid kammima, pärast näitame teistele esimesi klippe. Meie naersime küll.
Kõik tuleb ise teha. Olemegi udu sees ja kompassiosuti pöörleb vahel aeglaselt ja surnult, aga vahel nagu propeller.
See on see vastutus. Mina alustan alati süütundest ja jõuan siis kuidagi vastutuseni.
Me oleme udus ja kaardi peal on ainult udu, aga kas teate, ma taipasin õhtul, et teeme lavastust Von Krahli Teatris ja mina osalen selles. Viis aastat tagasi istusin netis ja vaatasin Krahli näitlejate pilte ja see ei tundunud palju kaugem 'maailm' kui teine planeet.
Kohale jõudes sain teada, et see maailm tuleb pidevalt ise valmis ehitada ja materjali kogud linnukombel ilma pealt kokku nii, kuidas jaksad ja oskad. Ja kui pole ühtegi mõtet peale selle, et mõtteid ei ole, siis pole põhku ega mõhkugi.
Ühtäkki lööb sisse ärevus: mis oleks, kui saaks kord aru, et selle pesa ehitamise õpetust ei ole ega tule, aga prooviks ikkagi?
Täna nägime esimest korda lavaruumi ehkki peaaegu ilma lavakujunduseta. "Kajaka" kraam kraamiti minema. Proovisime udu ja tuult. Hommikul oli õues lumeudu. Õhtul ka.
Päeva lõpus istusime garderoobis ja tegime Oti MacBookis "Kuningas Leari" YouTube-promosid. Nii raske oli oma kolba seest vaimukusi üles leida. Tühjus. Jälle see küsimus: aga kust need ideed tulema peaksid? Istud seal, oodates ideed samamoodi, nagu võiksid suvalises kohas istuda ja oodata lennukit, sest äkki jätab peanupp mõnele piloodile lennujaama mulje. Saime valmis 4 klippi. Ott tahtis veel edasi kütta, aga Otile meeldibki küte ja mulle meeldib, et Otile meeldib küte. See on nakatav. Tavaliselt ma ei viitsi midagi teha, aga siis lähen ütlen Otile, et: "Ott, teeme," mispeale Ott lösutab sekundi-kaks, kuid ütleb siis reipalt: "Davai, teeme muidugi," ja siis me teemegi, pärast nii rahul ja õiglaselt kurnatud - tööd sai ju tehtud ka.
Homme läheme Uuskasutuskeskust ja kaltsukaid kammima, pärast näitame teistele esimesi klippe. Meie naersime küll.
Kõik tuleb ise teha. Olemegi udu sees ja kompassiosuti pöörleb vahel aeglaselt ja surnult, aga vahel nagu propeller.
See on see vastutus. Mina alustan alati süütundest ja jõuan siis kuidagi vastutuseni.
Me oleme udus ja kaardi peal on ainult udu, aga kas teate, ma taipasin õhtul, et teeme lavastust Von Krahli Teatris ja mina osalen selles. Viis aastat tagasi istusin netis ja vaatasin Krahli näitlejate pilte ja see ei tundunud palju kaugem 'maailm' kui teine planeet.
Kohale jõudes sain teada, et see maailm tuleb pidevalt ise valmis ehitada ja materjali kogud linnukombel ilma pealt kokku nii, kuidas jaksad ja oskad. Ja kui pole ühtegi mõtet peale selle, et mõtteid ei ole, siis pole põhku ega mõhkugi.
Ühtäkki lööb sisse ärevus: mis oleks, kui saaks kord aru, et selle pesa ehitamise õpetust ei ole ega tule, aga prooviks ikkagi?
.
Monday, January 11, 2010
Veel üks versioon Xiu Xiu kurbusest
Xiu Xiu on nii kurb, nagu Mowgli avastaks džunglis üles kasvades, et ta on gay ja hakkaks tööle 'metsasanitarina', ravides ahviprouasid ning ronides aeg-ajalt puulatva, et vaadata horisondil paistvaid tuumaplahvatusi.
.
.
Sunday, January 10, 2010
.
Kiri Tristan da Cunhalt
Hei, kallis kursus.
Olen nüüd tagasi kodus, Edinburgh of the Seven Seas, mida meie nimetame lihtsalt Asulaks. Jahe kurblik rohelus, hulpiv ja hargnev pilvevatt ranniku kohal, pärast rannikut ookean, ookean, ookean.
Lugesin laevareisi jooksul kaks raamatut läbi ja magasin palju.
Koju on nii lihtne minna ja nii lihtne on seal olla. Õigupoolest pole sinna otseselt lihtne minna: lennukid meil ei käi, laevadki randuvad harva. Ja ega sinna nii lihtne nüüd jääda ka pole, tean, et kui olen seal, tahan juba mujale.
Eks me ela „maailma eraldatuimal saarel “. Aga see pole ju väärtus iseeneses. Kui veel väike olin (ja isegi veel umbes nelja aasta eest) võis kellegagi tõsine õnnetus juhtuda ning et kohalike arstide „raviarsenal“ oli piiratum kui, ütleme, Mustamäe haiglal, tuli raadio teel paluda abi mööduvatelt kalalaevadelt, kes viinuks siis vigastatu Lõuna-Aafrikasse Cape Towni. Sealtkaudu, muuseas, tulin ka mina koju tagasi. Ja samuti kalalaevaga. Naljakas vist?
Meil elab siin saarel 80 perekonda (263 inimest). Kõigil on briti kodakondsus. Siia on raske tulla ja raske jääda, kui sa pole siin sündinud või ei kavatse kellegagi (nt minuga) abielluda. Meil on siin ainult kaheksa erinevat perekonnanime kasutusel: Glass, Green (Hollandi päritolu), Hagan (Ameerika), Lavarello (Itaalia), Repetto (Itaalia), Rogers (Ameerika), Swain (Inglise) ning Patterson (mina). Olen alati tahtnud olla Glass, sest mulle meeldivad tohutult Salingeri raamatud ja tema Glassi perekond. Aga noh.
Ma ei teagi, kuidas kirjeldada „elu siin vulkaanilisel saarel“. Viimati purskas laavat 1961. aastal, see tegi palju tüli. Hm. Karjatame loomi, püüame kala, kasvatame kartuleid. Seda elu te ju teate. Minu vanemad teevad postmarke. Filatelistidele.
Siin on väga vaikne. Kohisev vaikus või kuidas seda kirjeldada. Kaikuv vaikus. Avar vaikus, mitte selline sügav vaikus, nagu teil Kesk- või Lõuna-Eesti metsades. Kui raske on ikka kirjeldada elu. Läbi paberi niimoodi, õigupoolest läbi kuvariklaasi.
Õigus küll. Üks tähelepanek. Kasuperes, kus Tallinnas elasin, ja ka paljudes teistes kodudes, mida sealviibitud ajal külastada jõudsin, oli üks asi küll hirmus. Nimelt see, kuidas teie (mitte teie kõigi, aga „teie“) kodud on nagu koopad, milles teleri- ja arvutiekraanid helendavad nagu lõkked. Meile tuli televisioon aastal 2001 (üks kanal, see selleks). Ma ei ütle, et mul pole arvutit (ehkki telekat tõepoolest minu kodus pole). „Eraldatuses“, nagu ma elan (ja seda eraldatuse silti tunnete ju tegelikult teiegi, ehkki olete osa palju-palju suuremast maalapist), küsiksin siiski, parafraseerides teie filmikriitika grand old mani Jaan Ruusi: Milleks „see hõõguvate armastuskirjade ahmimine läbi külma kuvariklaasi“?
Võtad, mida antakse, seda küll. Aga kuidas saab teada, mida antakse, kui püsida koopas, seljaga koopasuu poole?
.
Kiri Tristan da Cunhalt
Hei, kallis kursus.
Olen nüüd tagasi kodus, Edinburgh of the Seven Seas, mida meie nimetame lihtsalt Asulaks. Jahe kurblik rohelus, hulpiv ja hargnev pilvevatt ranniku kohal, pärast rannikut ookean, ookean, ookean.
Lugesin laevareisi jooksul kaks raamatut läbi ja magasin palju.
Koju on nii lihtne minna ja nii lihtne on seal olla. Õigupoolest pole sinna otseselt lihtne minna: lennukid meil ei käi, laevadki randuvad harva. Ja ega sinna nii lihtne nüüd jääda ka pole, tean, et kui olen seal, tahan juba mujale.
Eks me ela „maailma eraldatuimal saarel “. Aga see pole ju väärtus iseeneses. Kui veel väike olin (ja isegi veel umbes nelja aasta eest) võis kellegagi tõsine õnnetus juhtuda ning et kohalike arstide „raviarsenal“ oli piiratum kui, ütleme, Mustamäe haiglal, tuli raadio teel paluda abi mööduvatelt kalalaevadelt, kes viinuks siis vigastatu Lõuna-Aafrikasse Cape Towni. Sealtkaudu, muuseas, tulin ka mina koju tagasi. Ja samuti kalalaevaga. Naljakas vist?
Meil elab siin saarel 80 perekonda (263 inimest). Kõigil on briti kodakondsus. Siia on raske tulla ja raske jääda, kui sa pole siin sündinud või ei kavatse kellegagi (nt minuga) abielluda. Meil on siin ainult kaheksa erinevat perekonnanime kasutusel: Glass, Green (Hollandi päritolu), Hagan (Ameerika), Lavarello (Itaalia), Repetto (Itaalia), Rogers (Ameerika), Swain (Inglise) ning Patterson (mina). Olen alati tahtnud olla Glass, sest mulle meeldivad tohutult Salingeri raamatud ja tema Glassi perekond. Aga noh.
Ma ei teagi, kuidas kirjeldada „elu siin vulkaanilisel saarel“. Viimati purskas laavat 1961. aastal, see tegi palju tüli. Hm. Karjatame loomi, püüame kala, kasvatame kartuleid. Seda elu te ju teate. Minu vanemad teevad postmarke. Filatelistidele.
Siin on väga vaikne. Kohisev vaikus või kuidas seda kirjeldada. Kaikuv vaikus. Avar vaikus, mitte selline sügav vaikus, nagu teil Kesk- või Lõuna-Eesti metsades. Kui raske on ikka kirjeldada elu. Läbi paberi niimoodi, õigupoolest läbi kuvariklaasi.
Õigus küll. Üks tähelepanek. Kasuperes, kus Tallinnas elasin, ja ka paljudes teistes kodudes, mida sealviibitud ajal külastada jõudsin, oli üks asi küll hirmus. Nimelt see, kuidas teie (mitte teie kõigi, aga „teie“) kodud on nagu koopad, milles teleri- ja arvutiekraanid helendavad nagu lõkked. Meile tuli televisioon aastal 2001 (üks kanal, see selleks). Ma ei ütle, et mul pole arvutit (ehkki telekat tõepoolest minu kodus pole). „Eraldatuses“, nagu ma elan (ja seda eraldatuse silti tunnete ju tegelikult teiegi, ehkki olete osa palju-palju suuremast maalapist), küsiksin siiski, parafraseerides teie filmikriitika grand old mani Jaan Ruusi: Milleks „see hõõguvate armastuskirjade ahmimine läbi külma kuvariklaasi“?
Võtad, mida antakse, seda küll. Aga kuidas saab teada, mida antakse, kui püsida koopas, seljaga koopasuu poole?
.
Saturday, January 9, 2010
Suitsetamine (3. osa)
Seda kirjutades on mul 'käsil' minu seitsmes iseostetud sigaretipakk, sedapuhku pruun Kent (varasemate Camelite asemel).
Kent oli varem Barclay ja pruun Barclay on see, mida mu klassivennad põhikoolist saadik suitsetanud on.
Mulle ei meeldi Kenti pseudofuturistlik kujundus ega ka nimi Kent (võrreldes varasema classy Barclayga: "Art is Everywhere" ja kõik). See ei maitse ka päris niisama hästi, kui Camel Natural Flavour.
Tegin omal initsiatiivil kursaõe Liisuga lepingu, et see seitsmes saab olema mu viimane aastanumbri 2010 sees. Erandid on ka. Kui see pakk saab otsa võin teha selle aastanumbri sees suitsu veel kolmes kohas maakera peal. Need on Türi, Soome ja Prantsusmaa. Ma ei tea, kas satun sel aastal Prantsusmaale, aga neis kolmes kohas asuvad inimesed, kellega mul võib olla vaja teha koos suitsu.
Lepingu tegin seetõttu, et pärast pausi lõpus tehtud suitsu tulin prooviruumi tagasi ning istusin Liisu kõrvale, mispeale Liisu ütles, et nii vastik suitsulõhn. Ta otsustas ühes eas, et võib lihtsalt öelda välja, kui talle miski ei meeldi.
Olen aru saanud, (õigemini kinnitust saanud,) et olen maaniliste kalduvustega inimene. St et kui mulle miski või keski meeldib, on mul vaja see/ta enda jaoks ammendada. Nii siis on mul suitsudega ka selline tunne, et mul on vaja nad kõik ära suitsetada. Mis pole vist päris see, kuhu mul tingimata oleks vaja jõuda. Sestap tuleks ka suitsetamine asendada millegi muuga.
*
Ostsin täna Jaagule linnast pehmepakilist kuldset Marlborot. See on tõesti cool(, Maia).
Jaak ja Kristo monteerisid seal Jaagu pool Kristo kõige uuemat filmi. Jaak oli arvutid tõstnud oma õe tuppa ja olime jälle seal, jälle monteerisime Kristo lavastatud filmi, tuba oli peaaegu täpselt samasugune, nagu seitse aastat tagasi. Sedapuhku olin mina lihtsalt kõrval, hoidsin nõmedaid ebavajalikke nalju tagasi, käisin rõdul suitsetamas ja tõksasin tuhka sigareti otsast tuhatoosi, nagu Rainer Werner Fassbinder.
*
YouTube'is on üleval üks pikk intervjuu Rainer Werner Fassbinderiga, kus ta räägib oma filmidest ja inimsuhetest. Seal oli üks lõik, mis oli eriti nakkav, kus ta räägib, kuidas ta pole ilmselt suuteline kellegagi koos elama ning abiellus ühe näitlejannaga sellepärast, et nad said omavahel paremini läbi, kui teistega ning nipsutas seejuures närviliselt tuhanatukest sigareti otsast toosi, aina nipsutas.
*
Mu kursuse ainus päris suitsetaja, korterinaaber, et mitte öelda "koduloom ja elukaaslane" "Iff" on suitsetamist maha jätmas ning muutumas samuraiks. Isegi soeng on vastav. Täna käis vahepeal lavalt ära ja rüüpas pudelist rohelist teed. Tahab endale Solarisest katanat osta.
Kui mul see Kent otsa saab...
.
Kent oli varem Barclay ja pruun Barclay on see, mida mu klassivennad põhikoolist saadik suitsetanud on.
Mulle ei meeldi Kenti pseudofuturistlik kujundus ega ka nimi Kent (võrreldes varasema classy Barclayga: "Art is Everywhere" ja kõik). See ei maitse ka päris niisama hästi, kui Camel Natural Flavour.
Tegin omal initsiatiivil kursaõe Liisuga lepingu, et see seitsmes saab olema mu viimane aastanumbri 2010 sees. Erandid on ka. Kui see pakk saab otsa võin teha selle aastanumbri sees suitsu veel kolmes kohas maakera peal. Need on Türi, Soome ja Prantsusmaa. Ma ei tea, kas satun sel aastal Prantsusmaale, aga neis kolmes kohas asuvad inimesed, kellega mul võib olla vaja teha koos suitsu.
Lepingu tegin seetõttu, et pärast pausi lõpus tehtud suitsu tulin prooviruumi tagasi ning istusin Liisu kõrvale, mispeale Liisu ütles, et nii vastik suitsulõhn. Ta otsustas ühes eas, et võib lihtsalt öelda välja, kui talle miski ei meeldi.
Olen aru saanud, (õigemini kinnitust saanud,) et olen maaniliste kalduvustega inimene. St et kui mulle miski või keski meeldib, on mul vaja see/ta enda jaoks ammendada. Nii siis on mul suitsudega ka selline tunne, et mul on vaja nad kõik ära suitsetada. Mis pole vist päris see, kuhu mul tingimata oleks vaja jõuda. Sestap tuleks ka suitsetamine asendada millegi muuga.
*
Ostsin täna Jaagule linnast pehmepakilist kuldset Marlborot. See on tõesti cool(, Maia).
Jaak ja Kristo monteerisid seal Jaagu pool Kristo kõige uuemat filmi. Jaak oli arvutid tõstnud oma õe tuppa ja olime jälle seal, jälle monteerisime Kristo lavastatud filmi, tuba oli peaaegu täpselt samasugune, nagu seitse aastat tagasi. Sedapuhku olin mina lihtsalt kõrval, hoidsin nõmedaid ebavajalikke nalju tagasi, käisin rõdul suitsetamas ja tõksasin tuhka sigareti otsast tuhatoosi, nagu Rainer Werner Fassbinder.
*
YouTube'is on üleval üks pikk intervjuu Rainer Werner Fassbinderiga, kus ta räägib oma filmidest ja inimsuhetest. Seal oli üks lõik, mis oli eriti nakkav, kus ta räägib, kuidas ta pole ilmselt suuteline kellegagi koos elama ning abiellus ühe näitlejannaga sellepärast, et nad said omavahel paremini läbi, kui teistega ning nipsutas seejuures närviliselt tuhanatukest sigareti otsast toosi, aina nipsutas.
*
Mu kursuse ainus päris suitsetaja, korterinaaber, et mitte öelda "koduloom ja elukaaslane" "Iff" on suitsetamist maha jätmas ning muutumas samuraiks. Isegi soeng on vastav. Täna käis vahepeal lavalt ära ja rüüpas pudelist rohelist teed. Tahab endale Solarisest katanat osta.
Kui mul see Kent otsa saab...
.
Thursday, January 7, 2010
❁
Elada kujuteldavale ja minna siis õue ja avastada, et oled ilmaasjata paljas. Panna siis riidesse ja katsuda mitte tunda, et valetad kogu aeg. Tulla öösel koju, avaldada endale tõde: valetasin ka selle valetamise kohta. Tuttavad read. Milleks neid korrata?
.
.
✿
Viimastel päevadel olen olnud kirjeldamatus olekus, eriti hilisõhtuti, kui pinnale kerkivad näod ja tunded, mis on küll muutunud ja moondunud, aga sõnad nende suus on nii tuttavad. Päevasel ajal olen loid ja rahulolematu. Vahepeal katsun midagi endast anda, pärast mõtlen: mis loid poole persega üritus see oli? Siis tuleb õhtu ja tee peal on midagi ilusat. Lumes sumbates pole mõtteid. Aeg kihutab musta auku kohutava kiirusega, nagu päevad vilgataksid mööda. Suur osa elurõõmust sõltub sellest, mis häälega äratuskell on.
.
.
Saturday, January 2, 2010
Suitsetamine (2. osa)
Antony Hegarty rääkis ühes intervjuus, et ta hakkas väga varakult suitsetama ja suitsetas palju, kuni midagi muutus ja talle hakkas tunduma, et ta mürgitab seda last, kes ta on või kes ta sees on.
Kurt Vonnegut, Jr. ahelsuitsetas Pall Malle, aga elas 85-aastaseks. Ta oli kodus nii halvasti kukkunud, et sai ajukahjustuse ning sellesse ka suri. Ühes Michael Silverblattile antud intervjuus imestas ta, et nii vanaks on elanud.
@martkase linkis ükskord suitsetamise vastast reklaami YouTube'is, mille lõpus oli kirjas, et 2st inimesest 1 sureb suitsetamise tagajärjel. Ma täitsa uskusin.
Oma valikutest teadlikuna on võimalik teataval määral kannatustest hoiduda. Aga siis ma mõtlen kohe, et see võib olla "nokk kinni, saba lahti" situatsioon.
Mõne inimese puhul mulle meeldib väga, et ta suitsetab. Mõni inimene annab oma suitsetamisega mulle mõjusa message'i.
Marjane Satrapi rääkis ühes EPLi intervjuus suitsetamisest väga kirglikult.
.
Kurt Vonnegut, Jr. ahelsuitsetas Pall Malle, aga elas 85-aastaseks. Ta oli kodus nii halvasti kukkunud, et sai ajukahjustuse ning sellesse ka suri. Ühes Michael Silverblattile antud intervjuus imestas ta, et nii vanaks on elanud.
@martkase linkis ükskord suitsetamise vastast reklaami YouTube'is, mille lõpus oli kirjas, et 2st inimesest 1 sureb suitsetamise tagajärjel. Ma täitsa uskusin.
Oma valikutest teadlikuna on võimalik teataval määral kannatustest hoiduda. Aga siis ma mõtlen kohe, et see võib olla "nokk kinni, saba lahti" situatsioon.
Mõne inimese puhul mulle meeldib väga, et ta suitsetab. Mõni inimene annab oma suitsetamisega mulle mõjusa message'i.
Marjane Satrapi rääkis ühes EPLi intervjuus suitsetamisest väga kirglikult.
Maris Meiessaar: Käisite just suitsu tegemas – olete kirglik suitsetaja?Lugesin seda (küllap siis) 2008. aasta septembris Topul kursuse väljasõidul. Mulle meeldis Satrapi kirg ja meelekindlus - seda ka muudes asjades. Ostsin pärast Rocca al Mare Apollost ta raamatu.
Marjane Satrapi: Jaa, olen küll. Suitsetamine teeb mind väga õnnelikuks. Ja ma ei saa kogu sellest bullshit’ist üldse aru. Ma tean küll, et see ei ole tervisele hea. Aga toit, mida me sööme, on konservante täis ega ole hea, ja autoga sõita ei ole hea, õhk ei ole hea, töötingimused ei ole head, sõda ei ole tervisele hea, aga järsku on just suitsetamine see kõige suurem vaenlane. Milleks elada kogu oma elu nagu haige inimene, et anda värsket liha nendele, kes elavad maa all.
Mingist teatud east alates oled sa niikuinii vana – kas ma tahan olla vana 60 aastat järjest? Ei. Kas ma tahan elada 12 300 aastat? Ei, ma tõesti ei taha. Kunagi tuleb aeg surra ja surm on muidugi katastroof, aga ma tahan olla haige ja läbi mädanenud, kui ma suren, siis on surma kergem omaks võtta. Pealegi – suitsetamine pakub mulle palju rõõmu, miks peaksin lõpetama?
.
Suitsetamine (1. osa)
Mulle meeldib suitsetada, aga mina ei meeldi suitsetamisele.
Eia nimetas mind kunagi mittesuitsetajast suitsetajaks.
Täna vaatasin "Sex and the City: The Movie't" ja tahtsin vahepeal õues suitsu teha (ma nagu sain aru, miks Bret Easton Ellis oma Twitteris seda viimase paari aasta hirmutavamaks filmiks nimetas).
Ükskord tegin Krahlis enne proovi suitsunurgas suitsu, kursavend Siim kõndis mööda ja tegi (vist väga teadlikult) 'imestunud nägu'.
Ma arvan, et iga suits tähendab midagi samamoodi, nagu kõige muu suhu pistmisel ja alla neelamisel on mingi põhjus. (Ja nüüd ma mõtlen: kas on ikka? Vist on ikka. On ikka.)
Kujutan ette, et mu õde leiab mu blogi üles ja loeb seda postitust muiates ja siis ütleb mulle millalgi piinliku, samas võiduka, aga ikkagi piinliku naeratusega midagi sellist, et: "Lugesin su blogist, et sa oled nüüd suitsumeheks hakanud."
Püüdsin praegu pikalt komponeerida oma õe naeratuse kirjeldust nii, et see poleks kuidagi poeetiline, vaid oleks nagu 'päris elu'. Ei õnnestunud.
Mind hirmutab suitsetamise juures kogu see vähi asi. Lõppude lõpuks võib ju kõigesse surra jne, aga.
Ka mina olen üllatunud näoga vaadanud inimesi, keda esimest korda suitsu tegemas näen.
On väga julge olla alustav suitsetaja ning mõelda, et see on alles mu viies pakk, praegu on kõik näitajad veel korras ('kehale pole märki jäänud').
Mõne inimese puhul ma tunnen, et saan aru, miks ta suitsetab.
Mõni inimene on nii pikalt suitsetanud, et mõtlen: kas ta siis ei karda üldse? Nüüd peaks küll juba ohtlik olema.
Mitmes suits ohtlikuks muutub? Keegi mu pea sees vastab: "Esimene."
Ja miski-keski ütleb mu peas: "Niiviisi ei saa mõelda."
Vastan iseendale: "Saab ju. Just sai ju."
Iga päev saab ju.
Mina ei tea.
.
Eia nimetas mind kunagi mittesuitsetajast suitsetajaks.
Täna vaatasin "Sex and the City: The Movie't" ja tahtsin vahepeal õues suitsu teha (ma nagu sain aru, miks Bret Easton Ellis oma Twitteris seda viimase paari aasta hirmutavamaks filmiks nimetas).
Ükskord tegin Krahlis enne proovi suitsunurgas suitsu, kursavend Siim kõndis mööda ja tegi (vist väga teadlikult) 'imestunud nägu'.
Ma arvan, et iga suits tähendab midagi samamoodi, nagu kõige muu suhu pistmisel ja alla neelamisel on mingi põhjus. (Ja nüüd ma mõtlen: kas on ikka? Vist on ikka. On ikka.)
Kujutan ette, et mu õde leiab mu blogi üles ja loeb seda postitust muiates ja siis ütleb mulle millalgi piinliku, samas võiduka, aga ikkagi piinliku naeratusega midagi sellist, et: "Lugesin su blogist, et sa oled nüüd suitsumeheks hakanud."
Püüdsin praegu pikalt komponeerida oma õe naeratuse kirjeldust nii, et see poleks kuidagi poeetiline, vaid oleks nagu 'päris elu'. Ei õnnestunud.
Mind hirmutab suitsetamise juures kogu see vähi asi. Lõppude lõpuks võib ju kõigesse surra jne, aga.
Ka mina olen üllatunud näoga vaadanud inimesi, keda esimest korda suitsu tegemas näen.
On väga julge olla alustav suitsetaja ning mõelda, et see on alles mu viies pakk, praegu on kõik näitajad veel korras ('kehale pole märki jäänud').
Mõne inimese puhul ma tunnen, et saan aru, miks ta suitsetab.
Mõni inimene on nii pikalt suitsetanud, et mõtlen: kas ta siis ei karda üldse? Nüüd peaks küll juba ohtlik olema.
Mitmes suits ohtlikuks muutub? Keegi mu pea sees vastab: "Esimene."
Ja miski-keski ütleb mu peas: "Niiviisi ei saa mõelda."
Vastan iseendale: "Saab ju. Just sai ju."
Iga päev saab ju.
Mina ei tea.
.
"Dexter"
'Eilne' "Dexter" (s3, ep8) oli naljakas. Eriti meeldisid mulle järgmised dialoogid õe (Deb) ja venna (Dex) vahel.
Deb: What are you doing up so early?
Dex: Trying to be a good fiancé. Rita made me vice president in charge of wedding rings. So I'm off to the jewelry store.
Deb: What do you know about buying women jewelry?
Dex: Zero.
Deb: Less than Jesus, Dex.
*
(Veidi hiljem juveeliäris.)
Dex: She said she didn't want one.
Deb: Oh my god, you just get dumber every day. How do you survive in this world? Ofcourse she wants one.
Dex: How am I supposed to know that?
Deb: You're such a Y-chromosome cliché. Just buy her a beautiful romantic I-love-you-with-all-of-my-heart-fucking-engagement-ring.
"Dexteris" on ilus koloriit, Miami päikseküpsetatud 'maalilised vaated' ja palju ribikardinaid. Ribikardinatest praegu head klõpsakat ei leidnud, aga eilses osas oli ilusaim kaader see:
Dex: Trying to be a good fiancé. Rita made me vice president in charge of wedding rings. So I'm off to the jewelry store.
Deb: What do you know about buying women jewelry?
Dex: Zero.
Deb: Less than Jesus, Dex.
*
(Veidi hiljem juveeliäris.)
Dex: She said she didn't want one.
Deb: Oh my god, you just get dumber every day. How do you survive in this world? Ofcourse she wants one.
Dex: How am I supposed to know that?
Deb: You're such a Y-chromosome cliché. Just buy her a beautiful romantic I-love-you-with-all-of-my-heart-fucking-engagement-ring.
"Dexteris" on ilus koloriit, Miami päikseküpsetatud 'maalilised vaated' ja palju ribikardinaid. Ribikardinatest praegu head klõpsakat ei leidnud, aga eilses osas oli ilusaim kaader see:
Mõtlen viimasel ajal tihti, mida "Dexteri" ja "United States of Tara" populaarsus vaatajate kohta ütleb. Et mis see on, mida inimesed neis ära tunnevad.
.
Friday, January 1, 2010
010110
Päike põleb metsa kohal losangelesliku kumaga, lumehelbed langevad ja tantsivad siis kergusega üles. Kajakad lendavad kahe kõrge punase maja vahel, millest ühe taha liigub ka päike. Enne maja taha kadumist ujutab päikese võikollane silm õuepealse puu raagus võra oma valguses õblukeseks.
Nüüd on päike maja taga, ajab taeva roosatama; taevas on ka sinist. Sellist ujedat sinist, mida oleks nagu katte taga hoitud. Nagu sina ei teaks, kas on päris valmis ennast näitama.
Tõmbasin ruloo üles. Õuepealne lumi on paks ja pehme, seda joonivad paar lumest täituvat teerada, üksikud jäljed. Punase maja tagant heidab päike lumevaibale mõned vaevuaimatavad valguse vihud. Teise punase maja päiksepoolsed aknad läigivad, nagu peeglid või foolium. Seda võibki kirjeldama jääda.
.
Nüüd on päike maja taga, ajab taeva roosatama; taevas on ka sinist. Sellist ujedat sinist, mida oleks nagu katte taga hoitud. Nagu sina ei teaks, kas on päris valmis ennast näitama.
Tõmbasin ruloo üles. Õuepealne lumi on paks ja pehme, seda joonivad paar lumest täituvat teerada, üksikud jäljed. Punase maja tagant heidab päike lumevaibale mõned vaevuaimatavad valguse vihud. Teise punase maja päiksepoolsed aknad läigivad, nagu peeglid või foolium. Seda võibki kirjeldama jääda.
.
Subscribe to:
Posts (Atom)