Suitsetamine (1. osa)

Mulle meeldib suitsetada, aga mina ei meeldi suitsetamisele.
Eia nimetas mind kunagi mittesuitsetajast suitsetajaks.
Täna vaatasin "Sex and the City: The Movie't" ja tahtsin vahepeal õues suitsu teha (ma nagu sain aru, miks Bret Easton Ellis oma Twitteris seda viimase paari aasta hirmutavamaks filmiks nimetas).
Ükskord tegin Krahlis enne proovi suitsunurgas suitsu, kursavend Siim kõndis mööda ja tegi (vist väga teadlikult) 'imestunud nägu'.
Ma arvan, et iga suits tähendab midagi samamoodi, nagu kõige muu suhu pistmisel ja alla neelamisel on mingi põhjus. (Ja nüüd ma mõtlen: kas on ikka? Vist on ikka. On ikka.)
Kujutan ette, et mu õde leiab mu blogi üles ja loeb seda postitust muiates ja siis ütleb mulle millalgi piinliku, samas võiduka, aga ikkagi piinliku naeratusega midagi sellist, et: "Lugesin su blogist, et sa oled nüüd suitsumeheks hakanud."
Püüdsin praegu pikalt komponeerida oma õe naeratuse kirjeldust nii, et see poleks kuidagi poeetiline, vaid oleks nagu 'päris elu'. Ei õnnestunud.
Mind hirmutab suitsetamise juures kogu see vähi asi. Lõppude lõpuks võib ju kõigesse surra jne, aga.
Ka mina olen üllatunud näoga vaadanud inimesi, keda esimest korda suitsu tegemas näen.
On väga julge olla alustav suitsetaja ning mõelda, et see on alles mu viies pakk, praegu on kõik näitajad veel korras ('kehale pole märki jäänud').
Mõne inimese puhul ma tunnen, et saan aru, miks ta suitsetab.
Mõni inimene on nii pikalt suitsetanud, et mõtlen: kas ta siis ei karda üldse? Nüüd peaks küll juba ohtlik olema.
Mitmes suits ohtlikuks muutub? Keegi mu pea sees vastab: "Esimene."
Ja miski-keski ütleb mu peas: "Niiviisi ei saa mõelda."
Vastan iseendale: "Saab ju. Just sai ju."
Iga päev saab ju.
Mina ei tea.
.