Portishead

Nägin une lõpus laual pehmekaanelist ('vanade' Chuck Palahniuki Jonathan Cape paperbackide formaadis:  13,5 x 21,5 cm) u. 3-3,5 cm paksust värsket avamata raamatut, mille kaantel oli kaunis roostereljeef. Mädane metall. Selle vahel puhtad valged painduvad kortsutamata lehed. Tundsin, et see raamat on Portishead. Nende loomingu jätk.
Tunnen praegu, et selle raamatu (mõtteline) katsumine tuletas meelde elevust, mida kunagi postipaki helepruunist ümbrikust uut Palahniuki välja võttes, seda käes hoides tundsin.
See meenutas mulle, miks mulle õudsed raamatud meeldivad. Kõik see pidalitõbi ja lagunevad armastavad inimkehad turvaliselt kaante vahel minu kotis:

"Kui ootad halba uudist, pead olema selle jaoks pikalt ette valmistunud nõnda, et kui telegramm saabub, võid juba enne selle avamist silpe oma suus hääldada."

- Robert Pingeti tsitaat Dennis Cooperi "Closeri" alguses

Nagu olnuksin noor zombie valges valguses, kes saab mõnel korral aastas kirjasid neilt zombiedelt, kellest on järel ainult lirtsuv kõdu. Ja loeb siis neid Linnahalli katusel. Ma ei tea, miks Linnahalli katusel. Miks mitte?
Ma teadsin täpselt, mis seal raamatus kirjas oli.
.