Metsas, metsas ja mere ääres

Käisin täna metsas. Magasin enne päris pikalt, vaatasin "Dexteri" 3. hooaja 4. osa (seni pole hooaeg meeldima hakanud, aga "Dexteri" tegevuspaik on Miami ja pool põhjusest, miks mulle see sari meeldib, on pilt: koloriit, värvid; nt 'tänases' osas pahandas Deborah jaoskonna koridoris uue agendi peale ja seinte peal olid intensiivsed soojad triibud läbi ribikardinate pressivast Miami õhtupäikesest, mulle see väga meeldis).
Siis otsustasin, et tuleb metsa minna.

Metsas oli keelumärk, mis keelas hobustel, nii kaarikuga kui ilma, seal viibida. Silt meenutas hobuseid, kes hullumajast üle tee elavad. Olen väiksest peale seostanud seda hipodroomi "Timm Thaleriga". Saaksin ju samuti seal hipodroomil oma naeru Saatanale maha müüa. Ja hipodroom hullumajast üle tee? Kas ma sellepärast seostangi hobuseid hullumeelsusega? Hobused mõjuvad mulle imelikult. "The Ringis" on stseen, kus hobune läheb praamil hulluks, peksab ennast oma konteinerist välja ning kappab siis üle autode praami ääre poole. Hüppab sellest üle, aga lööb põlved ära, siis lööb pea vastu praami külge ära ning kukub vette. Täiesti kohutav stseen. Ja loomulikult juhtub selline asi hobusega. Loomulikult. Hobune hullub praamil. Loomulikult. Tormab nii võikalt üle parda. Loomulikult.

Hipodroomil ma ei käinud, aga hullumaja väikses linnakus käisin küll. Seal oli vaikne. Ma olen kunagi ikka mõelnud, et kui peaksin hulluks minema, pole kaugele minna. Kuulasin Morrissey mõõkasid. Suitsetasin Cameleid (kaks, et olla täpne). Vastuvõtuosakonna maja esiuks oli pärani lahti. Mitmed sildid viitasid: Vastuvõtt. Mõtlesin, et ma ei tohiks kohelda elu, nagu filmi.

Mulle meeldivad sealse linnaku majad. Need on vist 20. sajandi alguse omad. Tontlikud. Aga see kant ongi tontlik. Ma ei tea, mis tunnet ma otsisin, minnes jõululaupäeva õhtul hullumaja juurde jalutama ja suitsetama. Mitte midagi hullu.
Ühe maja katusealuse korruse kaks akent olid pärani lahti, tuba oli kumavat halli valgust täis. Aga siis märkasin, et nende akende taga polnudki tuba, polnud katustki, oli ainult fassaad. Neist paistis taevas. Mõni maja oli päris pime. Mõnes oli kollane (kurb) valgus, paar musta figuuri aeglaselt midagi askeldamas. Mõnel aknal olid muidugi elektriküünlakolmnurgad. Peamajal olid mõned aknad trellitatud.
Sumpasin läbi lume ka väiksele spordiplatsile, kus olid veel paari aasta eest, kui me Lyyniga seal käisime, korvpallirõngad. Nüüd oli sügav kareda koorega lumi. Ei, see oli vist neli aastat tagasi.

Siis suubusin metsa ja sumpasin seal, kuni 'ära eksisin'. Tegelikult ei saa seal ära eksida, aga vahepeal tekkis tunne, et olen kuskil uues võõras kohas. Kartsin surma ka saada, muidugi. Ei saanud.
Üks suur mitmetüveline pikk sire puu oli lumes pikali, sinakas lumeglasuur peal. Mõtlesin: kas peaks istuma ühele tüvele ja seal suitsetama? Siis läksin edasi.
Olin juba päris väsinud. Paar korda möödusin mustast külmunud hobusesitast.

Kui teele tagasi jõudsin, istusin hetkeks pingile maha ja otsustasin, et pean ikka kindlasti ka mere ääres käima, muidu jääb midagi puudu.
Mere äärest leidsin ühe madala kivi, mille kiilakas pea lumeteki alt välja paistis. Istusin siis seal ja suitsetasin veel ühe Cameli. Rocca al Mare pärlendas merevaiguselt. Paremal kaldal plinkisid Kopli sadama tuled. Mingi kollaste tänavalaternate riburada jooksis Rocca al Mare neeme(?)tipu poole. Ma olen ikka mõelnud, et peaksin Rocca al Mares kunagi elama. Ma ei tunne seal aega. See on huvitav tunne. Nagu aega polekski olemas.

Jõudsin koju rammestunult.
.