Kris (pooleteistaastane)

Täna, kui vanaisa haiglast koju oli tulnud ning diivanil istus, otsis õe pojake Kris vaibal mängukaaslast ja leidis selle minust. Puristasin huultega mitu korda vastu ta põske, see pani ta kilkama. Tõstsin teda õhku. Siis oli ta teisel pool serveerimislauda ja ma püüdsin teda kätte saada. Siis tuli ta minu juurde, peos näritud miniporgand ning pakkus seda mulle, aga nii kui seda võtta püüdsin, tõmbas käe eemale. Ja nii mitu korda, ise nii rõõmus. Lõpuks tuli ta minu juurde ja toppis selle mulle terve oma käega suhu. Tegin siis, nagu sööksin ta käe koos porgandiga ära.
.

Jaapan

Jaapanist mõtlemine teeb mind vist alati kurvaks.
Ma olin Jaapanis 2007. aasta suvel.
Ühel kuumal õhtul seisin meie Tokyo üürimaja katuserõdul ja vaatasin naabermaja aknasse, kust paistis väike tuba, milles seisis aluspükstes mees. Toas oli voodi, mille peal oli kohver. Mees lebas voodile selili. Midagi muud ei juhtunud. Ikkagi erutav.
Ükskord pidin parima sõbraga selles hotellis kokku saama, kus filmiti "Lost in Translation". Eksisin ära ja jõudsin kokkulepitud ajast üle tunni hiljem kohale. Sõber oli läinud, helistada ei saanud, sest meil polnud kummalgi 3G telefoni. Istusin avaras kõrge klaaslaega restoranis ja vaatasin aknast välja. Hämarduv Tokyo väreles horisondivines mingisse tumedasse lõpmatusse. See oli väga kurb vaatepilt, nagu vaataks maailma lõpu poole. See linn oli nii suur. Rääkisin ettekandjale, et see vaade on uskumatu. Ta naeratas, küsis, kas soovin, et ta teeks minust pilti selle taustal. Polnud vaja. Tellisin kalli mangokokteili, jõin seda ja vaatasin vaadet. Siis läksin rongiga koju. Kuulasin Lost in Translationi soundtracki.
Praegugi kuulan. Ja vaatasin jälle neid pilte. Ja mõtlesin jälle Jaapani kurbusest.

Vanaisal oli siis esimene insult. Sain kuuma Tokyosse e-maile emalt, kes kirjeldas, kuidas vanaisa juba taastusravis ujumas käib. See e-mail rõõmustas mind. Mulle vist alati meeldib emalt e-maile saada.
Nüüd elas vanaisa teise insuldi üle. Täna sai koju. Istus diivanil, vaatasin pikka haava ta kaelal (unearter puhastati ära), ütlesin talle, et ta näeb välja, nagu zombie või Frankensteini monstrum. Ta naeratas poole näoga, sest teine pool ei liigu väga ning nõustus.

Fotod: Tokyo Twilight Zone

.

Uks

Tulin just koeraga õuest ja märkasin esimesel korrusel, et meie trepikoja ühe korteri uks on ikka veel samasugune, nagu nad algselt kõik olid: selline valge õbluke puust uks nagu ühikatoal. Või olid nad algselt sellised kõik? Vist küll, kuigi meil oli näiteks selline polsterdatud nahkkattega, nahast paeltega soonitud ja plastiknupukestega. Aga selle valge 'algse' ukse taga elab üks abielupaar, kes nii kaua, kui mäletan, on kakelnud nii, et terve trepikoda kuuleb räuskamist ja kisa. Lõpuks on mees alati kodust välja visatud. Siis ta kondab kodutuna väljas, kuni seegi ammendub ning tuleb trepikotta radiaatori ja postkastide juurde kössi. Ja magab siis seal, üleni mullane, vahel siit ja sealt verine ja marraskil. Alati purjus.
Nii palju, kui tean, on nad pagarid. Nii et helgematel päevadel olen tulnud oma kolmandalt korruselt alla, teel kooli ja trepikoda on lõhnanud suhkrukringlite järele, vahel lausa vastikult magusalt.
.

Kontrolletendus

Täna oli "Kuningas Leari" kontrolletendus. Pool tundi enne algust avastasin, et mul pole narrisukkasid kaasas. Need on (minu jaoks) olulisemad elemendid mu karakteri kostüümi juures kui narrimüts ise. Paanikas, helistasin koju ja palusin vanaemal vaadata, kas sukad on äkki vannitoas radiaatoril. Olidki ju. Ja siis nõudsin, et vanaema need ruttu teatrisse tooks. Tellisin talle takso.
Öösel, kui linnast koju jõudsin, naeris vanaema, et ta oli kodus kingad paljaste jalgade otsa pannud ning mantli viskas rinnahoidjate peale - ja siis padavai taksosse ja linna. Selline on minu vanaema.
See on tähtsam kui ma ei oskagi öelda mis, aga ma arvan, et tean, millest see tähtsam on.
.

Kolm nalja

Täna hommikul mängisin proovis kõige lihtsamat bassikäiku ja Ivo ütles, et ma olen kõige tuimem bassimees. Siis tuli Kristiina, kellega me hommikuti tantsime, ja soovitas bändimeestel rohkem rokkida. Kui uuesti läbi tegime, vehkisin basskitarriga nii elavalt, et Ivo vaatas mulle elektrikitra mängides otsa ja küsis: "Mida sa teed?"

Täna õhtul pärast proovi läksime Ivo ja Otiga Solarise toidupoodi. Ostsin sealt mandariine, röstitud mandleid ja naljakomme: hambad roosade igemetega. Siis ootasin Otti ja Ivot ja mugistasin vahepeal omaette naerda, sest tahtsin juba nalja teha. Siis läks Ott kassajärjekorda ja põrnitses mind oma kapuutsi hämarusest väga tõsiselt, 'saatuslikult'. See ajas mind mitu korda naerma, ta ka ei suutnud kaua tõsiseks jääda. Siis jätsime Ivo poodi, sest ta hakkas meile seal kaugel riiulite vahel mingit nalja tegema, kadus aeglaselt riiulite taha jne, nii et jätsime ta sinna. Siis panin salaja kummihambad suhu ja pöördusin Oti poole. Ta proovis ka. Naljakas oli.

Täna varahommikul käisin Nõmmel nahaarsti juures, kes külmutas -140 °C lämmastikuga väikse varba pealt soolatüüka ära. Panin rusika suhu ja vaatasin teist arsti teisel pool lauda, kes muigas. Siis lonkasin terve päeva. Arst oli hoiatanud, et ilmselt tekib vill. Nüüd õhtul koju jõudes võtsin soki jalast ja nägin seda tekkinud villi. Mu õde ütles, et see on nagu teine varvas ja ema käskis soki tagasi jalga panna, sest ta väitis, et mu vill haiseb (ei haisenud). Nad mõlemad tahtsid oksele hakata. See tegi mulle nalja. Bartsimpsonlikul moel. Väga tore on teha midagi, mille peale ema ja õde tahavad oksele minna. Tundsin ennast nagu kodus.
.

Päevapesad

Päevad jooksevad kokku ja sulavad ühte. Öödki on peatused, kus oodata hommikut ja hommikul ootan bussipeatuses bussi, mis viiks mind vanalinna äärde. Sealt lähen jala üles Toompeale ning Nevski katedraali juurest pööran paremale, lähen treppemööda alla tagasi, kartes alati seejuures selili kukkuda. Ma peaaegu tunnen oma kukalt nendel trepiäärtel, kui käepidemest kinni hoides ettevaatlikult, aga tõtlikult alla lähen.

Täna nägime esimest korda lavaruumi ehkki peaaegu ilma lavakujunduseta. "Kajaka" kraam kraamiti minema. Proovisime udu ja tuult. Hommikul oli õues lumeudu. Õhtul ka.

Päeva lõpus istusime garderoobis ja tegime Oti MacBookis "Kuningas Leari" YouTube-promosid. Nii raske oli oma kolba seest vaimukusi üles leida. Tühjus. Jälle see küsimus: aga kust need ideed tulema peaksid? Istud seal, oodates ideed samamoodi, nagu võiksid suvalises kohas istuda ja oodata lennukit, sest äkki jätab peanupp mõnele piloodile lennujaama mulje. Saime valmis 4 klippi. Ott tahtis veel edasi kütta, aga Otile meeldibki küte ja mulle meeldib, et Otile meeldib küte. See on nakatav. Tavaliselt ma ei viitsi midagi teha, aga siis lähen ütlen Otile, et: "Ott, teeme," mispeale Ott lösutab sekundi-kaks, kuid ütleb siis reipalt: "Davai, teeme muidugi," ja siis me teemegi, pärast nii rahul ja õiglaselt kurnatud - tööd sai ju tehtud ka.

Homme läheme Uuskasutuskeskust ja kaltsukaid kammima, pärast näitame teistele esimesi klippe. Meie naersime küll.
Kõik tuleb ise teha. Olemegi udu sees ja kompassiosuti pöörleb vahel aeglaselt ja surnult, aga vahel nagu propeller.
See on see vastutus. Mina alustan alati süütundest ja jõuan siis kuidagi vastutuseni.
Me oleme udus ja kaardi peal on ainult udu, aga kas teate, ma taipasin õhtul, et teeme lavastust Von Krahli Teatris ja mina osalen selles. Viis aastat tagasi istusin netis ja vaatasin Krahli näitlejate pilte ja see ei tundunud palju kaugem 'maailm' kui teine planeet.
Kohale jõudes sain teada, et see maailm tuleb pidevalt ise valmis ehitada ja materjali kogud linnukombel ilma pealt kokku nii, kuidas jaksad ja oskad. Ja kui pole ühtegi mõtet peale selle, et mõtteid ei ole, siis pole põhku ega mõhkugi.

Ühtäkki lööb sisse ärevus: mis oleks, kui saaks kord aru, et selle pesa ehitamise õpetust ei ole ega tule, aga prooviks ikkagi?

.

Veel üks versioon Xiu Xiu kurbusest

Xiu Xiu on nii kurb, nagu Mowgli avastaks džunglis üles kasvades, et ta on gay ja hakkaks tööle 'metsasanitarina', ravides ahviprouasid ning ronides aeg-ajalt puulatva, et vaadata horisondil paistvaid tuumaplahvatusi.
.