Kui me täna öösel K. ja õe autos kõikide mu asjadega Tallinna poole sõitsime, mõtlesin, kuidas taevast kirjeldada. Sest taevas oli ilus ja automakis mängis Massive Attacki '100th Window' ja teadsin, et tahan sellest blogida. Mõtlesin siis välja:
Kui me täna öösel K. ja õe autos kõikide mu asjadega Tallinna poole sõitsime, oli taevas hõõguvate süte kohal hoitava metallist lusika värvi. Kuu, mis teisel pool autot tumesinisest taevaseinast poole kehaga sisse lõikas oli suur ja oranž nagu planeet.
.
Saturday, July 3, 2010
Thursday, July 1, 2010
Üks suvepäev sai otsa
Täna lõpetasin oma romaani neljanda käsikirja.
Täna istusin ratta selga, millega polnud vahepeal vist 8 aastat sõitnud. Sain selle vist 2001. aastal sünnipäevaks. Aga siis läksid meie teed lahku, kuni kohtusime täna jälle.
Õde ütles, et rannast jookseb nüüd Rocca al Mareni välja uhke uus promenaad.
Käisin siis ja proovisin seda uut teed. Ma ei oska seletada, kui hea meel mul selle uue tee pärast on. Sest mul on oma mereäärse kodukandi ja kaugemal kaldal sillerdava ning metsa mattuva Rocca al Marega oma suhe.
Sõitsingi siis ja kuulasin Fleet Foxest.
Tee oli uhke ja lookles kaunilt, muutudes vahepeal laudteeks, mis jooksis üle oja ning ebatasase metsaäärse maa.
Rocca al Mare alguses olid juba sellised uued kandilised hiiglaslike akendega kortermajad, mille elanikele avaneb vist tapvalt ilus vaade. Kui ma saaks sellises majas elada. Suure klaasist seinaga toas, kust paistab meri ja toas on vaikne. Päike loojub vette. Aega pole olemas.
Mulle meeldib Rocca al Mare, sest mul tekib seal teine ajataju, otsekui aega polekski olemas. See on natuke sünge tunne ka. Ja inimesed on seal vist kõik rikkad, majad hästi uued ja samuti sellised ilma ajata majad. Süngus, mis on tuttav "Melrose Place'i", "The Hillsi" miljöödest ja Bret Easton Ellise raamatutest. Mingi lõhnatu ajatus, siledad südametud uued elumajad ja tume neelav mets. Mändide lõhn.
Sõitsin päris Rocca al Mare taha otsa välja ning tulin siis veidi enne südaööd tagasi, kuulates Deftonesi "Diamond Eyesi". Tänavalaternad alles hakkasid süttima. Metsaäärsele teele on pandud uued LED-valgustid, mida nüüd aasta jooksul testitakse. Oleksin tahtnud neid ka põlemas näha. Küll siis millalgi näen.
Vanaema oli kodus praadinud mune ja peekonit. Röstisin saia kõrvale ja jõin õunamahla. Tegin teed. Oih, mu tee jahtub ju ära, tuleb lõpetada.
.
Täna istusin ratta selga, millega polnud vahepeal vist 8 aastat sõitnud. Sain selle vist 2001. aastal sünnipäevaks. Aga siis läksid meie teed lahku, kuni kohtusime täna jälle.
Õde ütles, et rannast jookseb nüüd Rocca al Mareni välja uhke uus promenaad.
Käisin siis ja proovisin seda uut teed. Ma ei oska seletada, kui hea meel mul selle uue tee pärast on. Sest mul on oma mereäärse kodukandi ja kaugemal kaldal sillerdava ning metsa mattuva Rocca al Marega oma suhe.
Sõitsingi siis ja kuulasin Fleet Foxest.
Tee oli uhke ja lookles kaunilt, muutudes vahepeal laudteeks, mis jooksis üle oja ning ebatasase metsaäärse maa.
Rocca al Mare alguses olid juba sellised uued kandilised hiiglaslike akendega kortermajad, mille elanikele avaneb vist tapvalt ilus vaade. Kui ma saaks sellises majas elada. Suure klaasist seinaga toas, kust paistab meri ja toas on vaikne. Päike loojub vette. Aega pole olemas.
Mulle meeldib Rocca al Mare, sest mul tekib seal teine ajataju, otsekui aega polekski olemas. See on natuke sünge tunne ka. Ja inimesed on seal vist kõik rikkad, majad hästi uued ja samuti sellised ilma ajata majad. Süngus, mis on tuttav "Melrose Place'i", "The Hillsi" miljöödest ja Bret Easton Ellise raamatutest. Mingi lõhnatu ajatus, siledad südametud uued elumajad ja tume neelav mets. Mändide lõhn.
Sõitsin päris Rocca al Mare taha otsa välja ning tulin siis veidi enne südaööd tagasi, kuulates Deftonesi "Diamond Eyesi". Tänavalaternad alles hakkasid süttima. Metsaäärsele teele on pandud uued LED-valgustid, mida nüüd aasta jooksul testitakse. Oleksin tahtnud neid ka põlemas näha. Küll siis millalgi näen.
Vanaema oli kodus praadinud mune ja peekonit. Röstisin saia kõrvale ja jõin õunamahla. Tegin teed. Oih, mu tee jahtub ju ära, tuleb lõpetada.
.
Sunday, May 16, 2010
Kitarrikeel su mootorile
Kui ma tõbine või haige olen, saavad mõtted ja kujutelmad minust suuremaks. Siis tahan, et nii jääkski, sest natuke 'jumala' tunne on. Naudingud, mis muidu jäävad kujutluse kaldale, on ühtäkki siinsamas minu ümber ja sees, meie vahele on kerkinud palavikust sild.
Kuidas väljendada mõtteid, mis on minust suuremad? Mõtlen sellest praegu Tartus Annelinna noortekeskuse puhkenurgas lesides. Läptop soojendab kõhtu, kus keerab. Kuulasin mitu korda The Horrorsi "Merd meres". Ümberringi sagivad koolinoored Elen Lotmani tiiva all sallivuse teemalisi filme teha. Tartu Creppis/Trepis võib Hitleri sünnipäeva pidada. Sallivusest niipalju.
Tegelikult on Tartu olnud imeline. Lopsakas klaar päiksevalgus Annelinna paneelmajaõuedes sasib ärevaid lehispuid ja loksutab põõsaste- ja lilleõite värskeid värve. Jõgi sillerdab, kilkavate laste figuurid kaovad sillerdusse. Teen siin meelega sõnu. Soe läpakas keeraval kõhul.
Eile istusin noortekeskuse õuemurul, kuulasin Bibiot ja Deftonesi. Tillukesed läbikumavad leherohelised putukad jalutasid aeglasel sammul üle minu, pisikesed tundlad püsti. Väike sääsesarnane valkjas tiivuline maandus jalale, tundus suur kui kosmoselaev tillukese rohelise leheputuka kõrval. Olen siin Tartus jätnud paar sääske tapmata.
Elen tuli mu kõrvale mingit kanarooga sööma. Elen on üks mu lemmikinimesi planeedil.
*
Kui ma üleeile Tartusse jõudsin, oli Salemi kirikus Mari Pokineni & Ott Kartau kontsert, pärast mida tulid Tõnu Õnnepalu ja Mats Kangur fotoblogidest rääkima. Pärast mängis Mari Pokinen veel kaks lugu. Tal on kuulus lugu "Paradiis". Tõnu Õnnepalul on uus raamat "Paradiis". Kui pooled inimesed lahkusid ja teised omavahel meeste juttude üle muljetasid, ütles Mari valjult mikrisse: "Minul on ka oma paradiis." Tõnu Õnnepalu vist ei kuulnud seda, sest tal oli parasjagu toa nurgas vestlus pooleli ja ta sõi kooki. See oli naljakas ja kohatu hetk, mis jääb mu südant soojendama pikaks ajaks. Mari, Mikk ja mina kõik armastame Õnnepalu kirjutatut ja oleme ennast neis kirjutistes ära tundnud. Me keegi ei osanud seda talle öelda, tundsime ennast üsna nõmedate/kobadena.
Ma saatsin kunagi Tõnu Õnnepalule oma näidendi käsikirja. Kotis, milles seda kandsin, oli ka väike kaktus. Kui peapostkontorisse jõudsin, oli käsikirja lehekülgede vahel mulda. Mõtlesin, et panen koos käsikirjaga kaasa kirjakese: "Vabandust, lehed on mullased. Mul oli kaktus kotis." Jäi panemata. Saadetis sai kohe isikupäratum.
Me soovime Mariga mõlemad, et meil oleks kõigiga võimalik vahvalt ja vahetult suhelda, ehkki oleme mõlemad sellised inimesed, kellega on väga raske sõbraks saada ja kellega kulub kamalutega aega enne kui vahva ja vahetus suhtlus võimalikuks saab. Mulle tundub nii. Maailm on õudne ju. Nikerdame omaette oma paradiise. Kas see kõlab kibestunult? Ma ei ole seda.
*
Siin Annelinnas on paneelmaju, mille fassaad on sametiselt punane. Vaju või hambaidpidi sisse, võta amps ja tunne lapsepõlve tunnet.
Kus on selle sissekande ots ja/või äär?
*
Elen otsustas suvel load teha. Varem tõrkus tegemast.
Mina: "Enne oli CO2?"
Elen: "No just. Enne oli CO2, nüüd on COlaps."
Elu lapsega on hoopis teistsugune. Väike Helina oli äsja lõppenud sügistalvsügistalve vältel palju haige. Elen ütles, et ta poleks arvanud, kui väga vanem lapse haigusele kaasa elab. Elen põdes kõik väikse Helina haigused läbi.
*
Olen väsinud.
Ma olin lapsena teistsugune. Täna, oodates Tartu raekoja platsi pingil Tsink Plekk Pange avanemist, mõtlesin seda. Et olen ikka haige. Lapsena oli vahetus loomulik. Nüüd niiväga ei saa, pigem muretse ja karda. Ma arvan, et igast lapsest saab hea inimese kasvatada. Aga mõni kasvab lapseeast välja, kasvab välja ka võlu seest ning katsub siis imetleda plahvatavaid kehasid.
*
Mulle meeldib Boards of Canada, sest see kõlab nagu kellegi mälestus lapsepõlve päiksevalgusest - kellegi, kes on ise juba kaugel, näiteks UFOde poolt ära viidud.
Mats Kangur rääkis reedel Salemi kiriku keldris midagi ilusat. Ta meenutas, kuidas ta lapsena isa autos sõites kuulis, kuidas pärast käiguvahetust mootor häält vahetas ning, põrisedes ühtäkki sagedusel, mis ühtis autos olnud kitarri keelega, lõi kitarrikeel koos mootoriga helisema. Resonants. Ta ütles, et kui näed fotot, mis sulle kohe väga meeldib või loed midagi sellist või kuuled, siis järelikult on seesama juba sinu sees olemas. Kui see pilt kohe väga meeldib, tähendab et tekkis resonants. Sinu sees on järelikult sama sagedus.
Olla kitarrikeel su mootorile. Tean seda tunnet.
.
Kuidas väljendada mõtteid, mis on minust suuremad? Mõtlen sellest praegu Tartus Annelinna noortekeskuse puhkenurgas lesides. Läptop soojendab kõhtu, kus keerab. Kuulasin mitu korda The Horrorsi "Merd meres". Ümberringi sagivad koolinoored Elen Lotmani tiiva all sallivuse teemalisi filme teha. Tartu Creppis/Trepis võib Hitleri sünnipäeva pidada. Sallivusest niipalju.
Tegelikult on Tartu olnud imeline. Lopsakas klaar päiksevalgus Annelinna paneelmajaõuedes sasib ärevaid lehispuid ja loksutab põõsaste- ja lilleõite värskeid värve. Jõgi sillerdab, kilkavate laste figuurid kaovad sillerdusse. Teen siin meelega sõnu. Soe läpakas keeraval kõhul.
Eile istusin noortekeskuse õuemurul, kuulasin Bibiot ja Deftonesi. Tillukesed läbikumavad leherohelised putukad jalutasid aeglasel sammul üle minu, pisikesed tundlad püsti. Väike sääsesarnane valkjas tiivuline maandus jalale, tundus suur kui kosmoselaev tillukese rohelise leheputuka kõrval. Olen siin Tartus jätnud paar sääske tapmata.
Elen tuli mu kõrvale mingit kanarooga sööma. Elen on üks mu lemmikinimesi planeedil.
*
Kui ma üleeile Tartusse jõudsin, oli Salemi kirikus Mari Pokineni & Ott Kartau kontsert, pärast mida tulid Tõnu Õnnepalu ja Mats Kangur fotoblogidest rääkima. Pärast mängis Mari Pokinen veel kaks lugu. Tal on kuulus lugu "Paradiis". Tõnu Õnnepalul on uus raamat "Paradiis". Kui pooled inimesed lahkusid ja teised omavahel meeste juttude üle muljetasid, ütles Mari valjult mikrisse: "Minul on ka oma paradiis." Tõnu Õnnepalu vist ei kuulnud seda, sest tal oli parasjagu toa nurgas vestlus pooleli ja ta sõi kooki. See oli naljakas ja kohatu hetk, mis jääb mu südant soojendama pikaks ajaks. Mari, Mikk ja mina kõik armastame Õnnepalu kirjutatut ja oleme ennast neis kirjutistes ära tundnud. Me keegi ei osanud seda talle öelda, tundsime ennast üsna nõmedate/kobadena.
Ma saatsin kunagi Tõnu Õnnepalule oma näidendi käsikirja. Kotis, milles seda kandsin, oli ka väike kaktus. Kui peapostkontorisse jõudsin, oli käsikirja lehekülgede vahel mulda. Mõtlesin, et panen koos käsikirjaga kaasa kirjakese: "Vabandust, lehed on mullased. Mul oli kaktus kotis." Jäi panemata. Saadetis sai kohe isikupäratum.
Me soovime Mariga mõlemad, et meil oleks kõigiga võimalik vahvalt ja vahetult suhelda, ehkki oleme mõlemad sellised inimesed, kellega on väga raske sõbraks saada ja kellega kulub kamalutega aega enne kui vahva ja vahetus suhtlus võimalikuks saab. Mulle tundub nii. Maailm on õudne ju. Nikerdame omaette oma paradiise. Kas see kõlab kibestunult? Ma ei ole seda.
*
Siin Annelinnas on paneelmaju, mille fassaad on sametiselt punane. Vaju või hambaidpidi sisse, võta amps ja tunne lapsepõlve tunnet.
Kus on selle sissekande ots ja/või äär?
*
Elen otsustas suvel load teha. Varem tõrkus tegemast.
Mina: "Enne oli CO2?"
Elen: "No just. Enne oli CO2, nüüd on COlaps."
Elu lapsega on hoopis teistsugune. Väike Helina oli äsja lõppenud sügistalvsügistalve vältel palju haige. Elen ütles, et ta poleks arvanud, kui väga vanem lapse haigusele kaasa elab. Elen põdes kõik väikse Helina haigused läbi.
*
Olen väsinud.
Ma olin lapsena teistsugune. Täna, oodates Tartu raekoja platsi pingil Tsink Plekk Pange avanemist, mõtlesin seda. Et olen ikka haige. Lapsena oli vahetus loomulik. Nüüd niiväga ei saa, pigem muretse ja karda. Ma arvan, et igast lapsest saab hea inimese kasvatada. Aga mõni kasvab lapseeast välja, kasvab välja ka võlu seest ning katsub siis imetleda plahvatavaid kehasid.
*
Mulle meeldib Boards of Canada, sest see kõlab nagu kellegi mälestus lapsepõlve päiksevalgusest - kellegi, kes on ise juba kaugel, näiteks UFOde poolt ära viidud.
Mats Kangur rääkis reedel Salemi kiriku keldris midagi ilusat. Ta meenutas, kuidas ta lapsena isa autos sõites kuulis, kuidas pärast käiguvahetust mootor häält vahetas ning, põrisedes ühtäkki sagedusel, mis ühtis autos olnud kitarri keelega, lõi kitarrikeel koos mootoriga helisema. Resonants. Ta ütles, et kui näed fotot, mis sulle kohe väga meeldib või loed midagi sellist või kuuled, siis järelikult on seesama juba sinu sees olemas. Kui see pilt kohe väga meeldib, tähendab et tekkis resonants. Sinu sees on järelikult sama sagedus.
Olla kitarrikeel su mootorile. Tean seda tunnet.
.
Thursday, April 8, 2010
Elu absoluutne puhas maagia
Tamperes. Elame kolme kursakaaslasega hotellis, kus pole ühtegi töötajat. Paned all tänaval uksele PIN koodi, saad sisse, paned vaheuksele PIN koodi, saad trepikotta, paned oma korruse uksele PIN koodi, saad oma koridori ning viimaks paned oma toa uksele PIN koodi, et saada tuppa. Siin me siis ööbime: kolm poissi ja üks tüdruk. Öösiti teeme nalja nii, et röögime pimedas. Poisid on enne magama minekut läpakate taga ja skaibivad oma tütarlastega, kes ei veendu ega veendu, et poisid neid piisavalt igatsevad.
Teatrikooli blackboxis õpime kõike ära andma. "Waste everything you have" on meie tänavune deviis. Ehitasime elusuuruses papist hobuse. Madis materdas ta surnuks ja rebis tükkideks. Paljudel oli kahju. Ehitasime ka papist linnaku. Ehitame ja ehitame; ühel pärastlõunal võib tulla halli Tampere taeva alt musta kasti pimedusse ning avastada end Karamazov familia kontserdimöllus, hääl kähe ja nahk märg. Või lebada põrandal ja puhata selga. Või vaadata tillukeses kinosaalis filmi "The Commitments", kus Dublini töölisklassi tavalised unistajad viskavad kogu oma elu, kire ja hinge räpastele tänavatele, punastest tellistest majade vahele, suitsuste pubide lagede alla, teistele elavatele inimestele, kes võib-olla ei tea, kas nemad ka nii võiksid.
Ja nii me siin elame. Kõik maksab 100 krooni. 5,50€ kebabid tunnelites või tänavaäärsetes restoranides. Teepausid piimaga. Seljavalu, higi. Suits ja valgus. Tüüned 20 minutilised bändijämmid. Öine nartsissivargus. Elu absoluutne puhas maagia.
Thursday, February 11, 2010
Kris (pooleteistaastane)
Täna, kui vanaisa haiglast koju oli tulnud ning diivanil istus, otsis õe pojake Kris vaibal mängukaaslast ja leidis selle minust. Puristasin huultega mitu korda vastu ta põske, see pani ta kilkama. Tõstsin teda õhku. Siis oli ta teisel pool serveerimislauda ja ma püüdsin teda kätte saada. Siis tuli ta minu juurde, peos näritud miniporgand ning pakkus seda mulle, aga nii kui seda võtta püüdsin, tõmbas käe eemale. Ja nii mitu korda, ise nii rõõmus. Lõpuks tuli ta minu juurde ja toppis selle mulle terve oma käega suhu. Tegin siis, nagu sööksin ta käe koos porgandiga ära.
.
.
Jaapan
Jaapanist mõtlemine teeb mind vist alati kurvaks.
Ma olin Jaapanis 2007. aasta suvel.
Ühel kuumal õhtul seisin meie Tokyo üürimaja katuserõdul ja vaatasin naabermaja aknasse, kust paistis väike tuba, milles seisis aluspükstes mees. Toas oli voodi, mille peal oli kohver. Mees lebas voodile selili. Midagi muud ei juhtunud. Ikkagi erutav.
Ükskord pidin parima sõbraga selles hotellis kokku saama, kus filmiti "Lost in Translation". Eksisin ära ja jõudsin kokkulepitud ajast üle tunni hiljem kohale. Sõber oli läinud, helistada ei saanud, sest meil polnud kummalgi 3G telefoni. Istusin avaras kõrge klaaslaega restoranis ja vaatasin aknast välja. Hämarduv Tokyo väreles horisondivines mingisse tumedasse lõpmatusse. See oli väga kurb vaatepilt, nagu vaataks maailma lõpu poole. See linn oli nii suur. Rääkisin ettekandjale, et see vaade on uskumatu. Ta naeratas, küsis, kas soovin, et ta teeks minust pilti selle taustal. Polnud vaja. Tellisin kalli mangokokteili, jõin seda ja vaatasin vaadet. Siis läksin rongiga koju. Kuulasin Lost in Translationi soundtracki.
Praegugi kuulan. Ja vaatasin jälle neid pilte. Ja mõtlesin jälle Jaapani kurbusest.
Vanaisal oli siis esimene insult. Sain kuuma Tokyosse e-maile emalt, kes kirjeldas, kuidas vanaisa juba taastusravis ujumas käib. See e-mail rõõmustas mind. Mulle vist alati meeldib emalt e-maile saada.
Nüüd elas vanaisa teise insuldi üle. Täna sai koju. Istus diivanil, vaatasin pikka haava ta kaelal (unearter puhastati ära), ütlesin talle, et ta näeb välja, nagu zombie või Frankensteini monstrum. Ta naeratas poole näoga, sest teine pool ei liigu väga ning nõustus.
Ma olin Jaapanis 2007. aasta suvel.
Ühel kuumal õhtul seisin meie Tokyo üürimaja katuserõdul ja vaatasin naabermaja aknasse, kust paistis väike tuba, milles seisis aluspükstes mees. Toas oli voodi, mille peal oli kohver. Mees lebas voodile selili. Midagi muud ei juhtunud. Ikkagi erutav.
Ükskord pidin parima sõbraga selles hotellis kokku saama, kus filmiti "Lost in Translation". Eksisin ära ja jõudsin kokkulepitud ajast üle tunni hiljem kohale. Sõber oli läinud, helistada ei saanud, sest meil polnud kummalgi 3G telefoni. Istusin avaras kõrge klaaslaega restoranis ja vaatasin aknast välja. Hämarduv Tokyo väreles horisondivines mingisse tumedasse lõpmatusse. See oli väga kurb vaatepilt, nagu vaataks maailma lõpu poole. See linn oli nii suur. Rääkisin ettekandjale, et see vaade on uskumatu. Ta naeratas, küsis, kas soovin, et ta teeks minust pilti selle taustal. Polnud vaja. Tellisin kalli mangokokteili, jõin seda ja vaatasin vaadet. Siis läksin rongiga koju. Kuulasin Lost in Translationi soundtracki.
Praegugi kuulan. Ja vaatasin jälle neid pilte. Ja mõtlesin jälle Jaapani kurbusest.
Vanaisal oli siis esimene insult. Sain kuuma Tokyosse e-maile emalt, kes kirjeldas, kuidas vanaisa juba taastusravis ujumas käib. See e-mail rõõmustas mind. Mulle vist alati meeldib emalt e-maile saada.
Nüüd elas vanaisa teise insuldi üle. Täna sai koju. Istus diivanil, vaatasin pikka haava ta kaelal (unearter puhastati ära), ütlesin talle, et ta näeb välja, nagu zombie või Frankensteini monstrum. Ta naeratas poole näoga, sest teine pool ei liigu väga ning nõustus.
Fotod: Tokyo Twilight Zone
.
Monday, February 1, 2010
Uks
Tulin just koeraga õuest ja märkasin esimesel korrusel, et meie trepikoja ühe korteri uks on ikka veel samasugune, nagu nad algselt kõik olid: selline valge õbluke puust uks nagu ühikatoal. Või olid nad algselt sellised kõik? Vist küll, kuigi meil oli näiteks selline polsterdatud nahkkattega, nahast paeltega soonitud ja plastiknupukestega. Aga selle valge 'algse' ukse taga elab üks abielupaar, kes nii kaua, kui mäletan, on kakelnud nii, et terve trepikoda kuuleb räuskamist ja kisa. Lõpuks on mees alati kodust välja visatud. Siis ta kondab kodutuna väljas, kuni seegi ammendub ning tuleb trepikotta radiaatori ja postkastide juurde kössi. Ja magab siis seal, üleni mullane, vahel siit ja sealt verine ja marraskil. Alati purjus.
Nii palju, kui tean, on nad pagarid. Nii et helgematel päevadel olen tulnud oma kolmandalt korruselt alla, teel kooli ja trepikoda on lõhnanud suhkrukringlite järele, vahel lausa vastikult magusalt.
.
Nii palju, kui tean, on nad pagarid. Nii et helgematel päevadel olen tulnud oma kolmandalt korruselt alla, teel kooli ja trepikoda on lõhnanud suhkrukringlite järele, vahel lausa vastikult magusalt.
.
Subscribe to:
Posts (Atom)