Täna oli "Kuningas Leari" kontrolletendus. Pool tundi enne algust avastasin, et mul pole narrisukkasid kaasas. Need on (minu jaoks) olulisemad elemendid mu karakteri kostüümi juures kui narrimüts ise. Paanikas, helistasin koju ja palusin vanaemal vaadata, kas sukad on äkki vannitoas radiaatoril. Olidki ju. Ja siis nõudsin, et vanaema need ruttu teatrisse tooks. Tellisin talle takso.
Öösel, kui linnast koju jõudsin, naeris vanaema, et ta oli kodus kingad paljaste jalgade otsa pannud ning mantli viskas rinnahoidjate peale - ja siis padavai taksosse ja linna. Selline on minu vanaema.
See on tähtsam kui ma ei oskagi öelda mis, aga ma arvan, et tean, millest see tähtsam on.
.
Saturday, January 30, 2010
Thursday, January 14, 2010
Kolm nalja
Täna hommikul mängisin proovis kõige lihtsamat bassikäiku ja Ivo ütles, et ma olen kõige tuimem bassimees. Siis tuli Kristiina, kellega me hommikuti tantsime, ja soovitas bändimeestel rohkem rokkida. Kui uuesti läbi tegime, vehkisin basskitarriga nii elavalt, et Ivo vaatas mulle elektrikitra mängides otsa ja küsis: "Mida sa teed?"
Täna õhtul pärast proovi läksime Ivo ja Otiga Solarise toidupoodi. Ostsin sealt mandariine, röstitud mandleid ja naljakomme: hambad roosade igemetega. Siis ootasin Otti ja Ivot ja mugistasin vahepeal omaette naerda, sest tahtsin juba nalja teha. Siis läks Ott kassajärjekorda ja põrnitses mind oma kapuutsi hämarusest väga tõsiselt, 'saatuslikult'. See ajas mind mitu korda naerma, ta ka ei suutnud kaua tõsiseks jääda. Siis jätsime Ivo poodi, sest ta hakkas meile seal kaugel riiulite vahel mingit nalja tegema, kadus aeglaselt riiulite taha jne, nii et jätsime ta sinna. Siis panin salaja kummihambad suhu ja pöördusin Oti poole. Ta proovis ka. Naljakas oli.
Täna varahommikul käisin Nõmmel nahaarsti juures, kes külmutas -140 °C lämmastikuga väikse varba pealt soolatüüka ära. Panin rusika suhu ja vaatasin teist arsti teisel pool lauda, kes muigas. Siis lonkasin terve päeva. Arst oli hoiatanud, et ilmselt tekib vill. Nüüd õhtul koju jõudes võtsin soki jalast ja nägin seda tekkinud villi. Mu õde ütles, et see on nagu teine varvas ja ema käskis soki tagasi jalga panna, sest ta väitis, et mu vill haiseb (ei haisenud). Nad mõlemad tahtsid oksele hakata. See tegi mulle nalja. Bartsimpsonlikul moel. Väga tore on teha midagi, mille peale ema ja õde tahavad oksele minna. Tundsin ennast nagu kodus.
.
Täna õhtul pärast proovi läksime Ivo ja Otiga Solarise toidupoodi. Ostsin sealt mandariine, röstitud mandleid ja naljakomme: hambad roosade igemetega. Siis ootasin Otti ja Ivot ja mugistasin vahepeal omaette naerda, sest tahtsin juba nalja teha. Siis läks Ott kassajärjekorda ja põrnitses mind oma kapuutsi hämarusest väga tõsiselt, 'saatuslikult'. See ajas mind mitu korda naerma, ta ka ei suutnud kaua tõsiseks jääda. Siis jätsime Ivo poodi, sest ta hakkas meile seal kaugel riiulite vahel mingit nalja tegema, kadus aeglaselt riiulite taha jne, nii et jätsime ta sinna. Siis panin salaja kummihambad suhu ja pöördusin Oti poole. Ta proovis ka. Naljakas oli.
Täna varahommikul käisin Nõmmel nahaarsti juures, kes külmutas -140 °C lämmastikuga väikse varba pealt soolatüüka ära. Panin rusika suhu ja vaatasin teist arsti teisel pool lauda, kes muigas. Siis lonkasin terve päeva. Arst oli hoiatanud, et ilmselt tekib vill. Nüüd õhtul koju jõudes võtsin soki jalast ja nägin seda tekkinud villi. Mu õde ütles, et see on nagu teine varvas ja ema käskis soki tagasi jalga panna, sest ta väitis, et mu vill haiseb (ei haisenud). Nad mõlemad tahtsid oksele hakata. See tegi mulle nalja. Bartsimpsonlikul moel. Väga tore on teha midagi, mille peale ema ja õde tahavad oksele minna. Tundsin ennast nagu kodus.
.
Tuesday, January 12, 2010
Päevapesad
Päevad jooksevad kokku ja sulavad ühte. Öödki on peatused, kus oodata hommikut ja hommikul ootan bussipeatuses bussi, mis viiks mind vanalinna äärde. Sealt lähen jala üles Toompeale ning Nevski katedraali juurest pööran paremale, lähen treppemööda alla tagasi, kartes alati seejuures selili kukkuda. Ma peaaegu tunnen oma kukalt nendel trepiäärtel, kui käepidemest kinni hoides ettevaatlikult, aga tõtlikult alla lähen.
Täna nägime esimest korda lavaruumi ehkki peaaegu ilma lavakujunduseta. "Kajaka" kraam kraamiti minema. Proovisime udu ja tuult. Hommikul oli õues lumeudu. Õhtul ka.
Päeva lõpus istusime garderoobis ja tegime Oti MacBookis "Kuningas Leari" YouTube-promosid. Nii raske oli oma kolba seest vaimukusi üles leida. Tühjus. Jälle see küsimus: aga kust need ideed tulema peaksid? Istud seal, oodates ideed samamoodi, nagu võiksid suvalises kohas istuda ja oodata lennukit, sest äkki jätab peanupp mõnele piloodile lennujaama mulje. Saime valmis 4 klippi. Ott tahtis veel edasi kütta, aga Otile meeldibki küte ja mulle meeldib, et Otile meeldib küte. See on nakatav. Tavaliselt ma ei viitsi midagi teha, aga siis lähen ütlen Otile, et: "Ott, teeme," mispeale Ott lösutab sekundi-kaks, kuid ütleb siis reipalt: "Davai, teeme muidugi," ja siis me teemegi, pärast nii rahul ja õiglaselt kurnatud - tööd sai ju tehtud ka.
Homme läheme Uuskasutuskeskust ja kaltsukaid kammima, pärast näitame teistele esimesi klippe. Meie naersime küll.
Kõik tuleb ise teha. Olemegi udu sees ja kompassiosuti pöörleb vahel aeglaselt ja surnult, aga vahel nagu propeller.
See on see vastutus. Mina alustan alati süütundest ja jõuan siis kuidagi vastutuseni.
Me oleme udus ja kaardi peal on ainult udu, aga kas teate, ma taipasin õhtul, et teeme lavastust Von Krahli Teatris ja mina osalen selles. Viis aastat tagasi istusin netis ja vaatasin Krahli näitlejate pilte ja see ei tundunud palju kaugem 'maailm' kui teine planeet.
Kohale jõudes sain teada, et see maailm tuleb pidevalt ise valmis ehitada ja materjali kogud linnukombel ilma pealt kokku nii, kuidas jaksad ja oskad. Ja kui pole ühtegi mõtet peale selle, et mõtteid ei ole, siis pole põhku ega mõhkugi.
Ühtäkki lööb sisse ärevus: mis oleks, kui saaks kord aru, et selle pesa ehitamise õpetust ei ole ega tule, aga prooviks ikkagi?
Täna nägime esimest korda lavaruumi ehkki peaaegu ilma lavakujunduseta. "Kajaka" kraam kraamiti minema. Proovisime udu ja tuult. Hommikul oli õues lumeudu. Õhtul ka.
Päeva lõpus istusime garderoobis ja tegime Oti MacBookis "Kuningas Leari" YouTube-promosid. Nii raske oli oma kolba seest vaimukusi üles leida. Tühjus. Jälle see küsimus: aga kust need ideed tulema peaksid? Istud seal, oodates ideed samamoodi, nagu võiksid suvalises kohas istuda ja oodata lennukit, sest äkki jätab peanupp mõnele piloodile lennujaama mulje. Saime valmis 4 klippi. Ott tahtis veel edasi kütta, aga Otile meeldibki küte ja mulle meeldib, et Otile meeldib küte. See on nakatav. Tavaliselt ma ei viitsi midagi teha, aga siis lähen ütlen Otile, et: "Ott, teeme," mispeale Ott lösutab sekundi-kaks, kuid ütleb siis reipalt: "Davai, teeme muidugi," ja siis me teemegi, pärast nii rahul ja õiglaselt kurnatud - tööd sai ju tehtud ka.
Homme läheme Uuskasutuskeskust ja kaltsukaid kammima, pärast näitame teistele esimesi klippe. Meie naersime küll.
Kõik tuleb ise teha. Olemegi udu sees ja kompassiosuti pöörleb vahel aeglaselt ja surnult, aga vahel nagu propeller.
See on see vastutus. Mina alustan alati süütundest ja jõuan siis kuidagi vastutuseni.
Me oleme udus ja kaardi peal on ainult udu, aga kas teate, ma taipasin õhtul, et teeme lavastust Von Krahli Teatris ja mina osalen selles. Viis aastat tagasi istusin netis ja vaatasin Krahli näitlejate pilte ja see ei tundunud palju kaugem 'maailm' kui teine planeet.
Kohale jõudes sain teada, et see maailm tuleb pidevalt ise valmis ehitada ja materjali kogud linnukombel ilma pealt kokku nii, kuidas jaksad ja oskad. Ja kui pole ühtegi mõtet peale selle, et mõtteid ei ole, siis pole põhku ega mõhkugi.
Ühtäkki lööb sisse ärevus: mis oleks, kui saaks kord aru, et selle pesa ehitamise õpetust ei ole ega tule, aga prooviks ikkagi?
.
Monday, January 11, 2010
Veel üks versioon Xiu Xiu kurbusest
Xiu Xiu on nii kurb, nagu Mowgli avastaks džunglis üles kasvades, et ta on gay ja hakkaks tööle 'metsasanitarina', ravides ahviprouasid ning ronides aeg-ajalt puulatva, et vaadata horisondil paistvaid tuumaplahvatusi.
.
.
Sunday, January 10, 2010
.
Kiri Tristan da Cunhalt
Hei, kallis kursus.
Olen nüüd tagasi kodus, Edinburgh of the Seven Seas, mida meie nimetame lihtsalt Asulaks. Jahe kurblik rohelus, hulpiv ja hargnev pilvevatt ranniku kohal, pärast rannikut ookean, ookean, ookean.
Lugesin laevareisi jooksul kaks raamatut läbi ja magasin palju.
Koju on nii lihtne minna ja nii lihtne on seal olla. Õigupoolest pole sinna otseselt lihtne minna: lennukid meil ei käi, laevadki randuvad harva. Ja ega sinna nii lihtne nüüd jääda ka pole, tean, et kui olen seal, tahan juba mujale.
Eks me ela „maailma eraldatuimal saarel “. Aga see pole ju väärtus iseeneses. Kui veel väike olin (ja isegi veel umbes nelja aasta eest) võis kellegagi tõsine õnnetus juhtuda ning et kohalike arstide „raviarsenal“ oli piiratum kui, ütleme, Mustamäe haiglal, tuli raadio teel paluda abi mööduvatelt kalalaevadelt, kes viinuks siis vigastatu Lõuna-Aafrikasse Cape Towni. Sealtkaudu, muuseas, tulin ka mina koju tagasi. Ja samuti kalalaevaga. Naljakas vist?
Meil elab siin saarel 80 perekonda (263 inimest). Kõigil on briti kodakondsus. Siia on raske tulla ja raske jääda, kui sa pole siin sündinud või ei kavatse kellegagi (nt minuga) abielluda. Meil on siin ainult kaheksa erinevat perekonnanime kasutusel: Glass, Green (Hollandi päritolu), Hagan (Ameerika), Lavarello (Itaalia), Repetto (Itaalia), Rogers (Ameerika), Swain (Inglise) ning Patterson (mina). Olen alati tahtnud olla Glass, sest mulle meeldivad tohutult Salingeri raamatud ja tema Glassi perekond. Aga noh.
Ma ei teagi, kuidas kirjeldada „elu siin vulkaanilisel saarel“. Viimati purskas laavat 1961. aastal, see tegi palju tüli. Hm. Karjatame loomi, püüame kala, kasvatame kartuleid. Seda elu te ju teate. Minu vanemad teevad postmarke. Filatelistidele.
Siin on väga vaikne. Kohisev vaikus või kuidas seda kirjeldada. Kaikuv vaikus. Avar vaikus, mitte selline sügav vaikus, nagu teil Kesk- või Lõuna-Eesti metsades. Kui raske on ikka kirjeldada elu. Läbi paberi niimoodi, õigupoolest läbi kuvariklaasi.
Õigus küll. Üks tähelepanek. Kasuperes, kus Tallinnas elasin, ja ka paljudes teistes kodudes, mida sealviibitud ajal külastada jõudsin, oli üks asi küll hirmus. Nimelt see, kuidas teie (mitte teie kõigi, aga „teie“) kodud on nagu koopad, milles teleri- ja arvutiekraanid helendavad nagu lõkked. Meile tuli televisioon aastal 2001 (üks kanal, see selleks). Ma ei ütle, et mul pole arvutit (ehkki telekat tõepoolest minu kodus pole). „Eraldatuses“, nagu ma elan (ja seda eraldatuse silti tunnete ju tegelikult teiegi, ehkki olete osa palju-palju suuremast maalapist), küsiksin siiski, parafraseerides teie filmikriitika grand old mani Jaan Ruusi: Milleks „see hõõguvate armastuskirjade ahmimine läbi külma kuvariklaasi“?
Võtad, mida antakse, seda küll. Aga kuidas saab teada, mida antakse, kui püsida koopas, seljaga koopasuu poole?
.
Kiri Tristan da Cunhalt
Hei, kallis kursus.
Olen nüüd tagasi kodus, Edinburgh of the Seven Seas, mida meie nimetame lihtsalt Asulaks. Jahe kurblik rohelus, hulpiv ja hargnev pilvevatt ranniku kohal, pärast rannikut ookean, ookean, ookean.
Lugesin laevareisi jooksul kaks raamatut läbi ja magasin palju.
Koju on nii lihtne minna ja nii lihtne on seal olla. Õigupoolest pole sinna otseselt lihtne minna: lennukid meil ei käi, laevadki randuvad harva. Ja ega sinna nii lihtne nüüd jääda ka pole, tean, et kui olen seal, tahan juba mujale.
Eks me ela „maailma eraldatuimal saarel “. Aga see pole ju väärtus iseeneses. Kui veel väike olin (ja isegi veel umbes nelja aasta eest) võis kellegagi tõsine õnnetus juhtuda ning et kohalike arstide „raviarsenal“ oli piiratum kui, ütleme, Mustamäe haiglal, tuli raadio teel paluda abi mööduvatelt kalalaevadelt, kes viinuks siis vigastatu Lõuna-Aafrikasse Cape Towni. Sealtkaudu, muuseas, tulin ka mina koju tagasi. Ja samuti kalalaevaga. Naljakas vist?
Meil elab siin saarel 80 perekonda (263 inimest). Kõigil on briti kodakondsus. Siia on raske tulla ja raske jääda, kui sa pole siin sündinud või ei kavatse kellegagi (nt minuga) abielluda. Meil on siin ainult kaheksa erinevat perekonnanime kasutusel: Glass, Green (Hollandi päritolu), Hagan (Ameerika), Lavarello (Itaalia), Repetto (Itaalia), Rogers (Ameerika), Swain (Inglise) ning Patterson (mina). Olen alati tahtnud olla Glass, sest mulle meeldivad tohutult Salingeri raamatud ja tema Glassi perekond. Aga noh.
Ma ei teagi, kuidas kirjeldada „elu siin vulkaanilisel saarel“. Viimati purskas laavat 1961. aastal, see tegi palju tüli. Hm. Karjatame loomi, püüame kala, kasvatame kartuleid. Seda elu te ju teate. Minu vanemad teevad postmarke. Filatelistidele.
Siin on väga vaikne. Kohisev vaikus või kuidas seda kirjeldada. Kaikuv vaikus. Avar vaikus, mitte selline sügav vaikus, nagu teil Kesk- või Lõuna-Eesti metsades. Kui raske on ikka kirjeldada elu. Läbi paberi niimoodi, õigupoolest läbi kuvariklaasi.
Õigus küll. Üks tähelepanek. Kasuperes, kus Tallinnas elasin, ja ka paljudes teistes kodudes, mida sealviibitud ajal külastada jõudsin, oli üks asi küll hirmus. Nimelt see, kuidas teie (mitte teie kõigi, aga „teie“) kodud on nagu koopad, milles teleri- ja arvutiekraanid helendavad nagu lõkked. Meile tuli televisioon aastal 2001 (üks kanal, see selleks). Ma ei ütle, et mul pole arvutit (ehkki telekat tõepoolest minu kodus pole). „Eraldatuses“, nagu ma elan (ja seda eraldatuse silti tunnete ju tegelikult teiegi, ehkki olete osa palju-palju suuremast maalapist), küsiksin siiski, parafraseerides teie filmikriitika grand old mani Jaan Ruusi: Milleks „see hõõguvate armastuskirjade ahmimine läbi külma kuvariklaasi“?
Võtad, mida antakse, seda küll. Aga kuidas saab teada, mida antakse, kui püsida koopas, seljaga koopasuu poole?
.
Saturday, January 9, 2010
Suitsetamine (3. osa)
Seda kirjutades on mul 'käsil' minu seitsmes iseostetud sigaretipakk, sedapuhku pruun Kent (varasemate Camelite asemel).
Kent oli varem Barclay ja pruun Barclay on see, mida mu klassivennad põhikoolist saadik suitsetanud on.
Mulle ei meeldi Kenti pseudofuturistlik kujundus ega ka nimi Kent (võrreldes varasema classy Barclayga: "Art is Everywhere" ja kõik). See ei maitse ka päris niisama hästi, kui Camel Natural Flavour.
Tegin omal initsiatiivil kursaõe Liisuga lepingu, et see seitsmes saab olema mu viimane aastanumbri 2010 sees. Erandid on ka. Kui see pakk saab otsa võin teha selle aastanumbri sees suitsu veel kolmes kohas maakera peal. Need on Türi, Soome ja Prantsusmaa. Ma ei tea, kas satun sel aastal Prantsusmaale, aga neis kolmes kohas asuvad inimesed, kellega mul võib olla vaja teha koos suitsu.
Lepingu tegin seetõttu, et pärast pausi lõpus tehtud suitsu tulin prooviruumi tagasi ning istusin Liisu kõrvale, mispeale Liisu ütles, et nii vastik suitsulõhn. Ta otsustas ühes eas, et võib lihtsalt öelda välja, kui talle miski ei meeldi.
Olen aru saanud, (õigemini kinnitust saanud,) et olen maaniliste kalduvustega inimene. St et kui mulle miski või keski meeldib, on mul vaja see/ta enda jaoks ammendada. Nii siis on mul suitsudega ka selline tunne, et mul on vaja nad kõik ära suitsetada. Mis pole vist päris see, kuhu mul tingimata oleks vaja jõuda. Sestap tuleks ka suitsetamine asendada millegi muuga.
*
Ostsin täna Jaagule linnast pehmepakilist kuldset Marlborot. See on tõesti cool(, Maia).
Jaak ja Kristo monteerisid seal Jaagu pool Kristo kõige uuemat filmi. Jaak oli arvutid tõstnud oma õe tuppa ja olime jälle seal, jälle monteerisime Kristo lavastatud filmi, tuba oli peaaegu täpselt samasugune, nagu seitse aastat tagasi. Sedapuhku olin mina lihtsalt kõrval, hoidsin nõmedaid ebavajalikke nalju tagasi, käisin rõdul suitsetamas ja tõksasin tuhka sigareti otsast tuhatoosi, nagu Rainer Werner Fassbinder.
*
YouTube'is on üleval üks pikk intervjuu Rainer Werner Fassbinderiga, kus ta räägib oma filmidest ja inimsuhetest. Seal oli üks lõik, mis oli eriti nakkav, kus ta räägib, kuidas ta pole ilmselt suuteline kellegagi koos elama ning abiellus ühe näitlejannaga sellepärast, et nad said omavahel paremini läbi, kui teistega ning nipsutas seejuures närviliselt tuhanatukest sigareti otsast toosi, aina nipsutas.
*
Mu kursuse ainus päris suitsetaja, korterinaaber, et mitte öelda "koduloom ja elukaaslane" "Iff" on suitsetamist maha jätmas ning muutumas samuraiks. Isegi soeng on vastav. Täna käis vahepeal lavalt ära ja rüüpas pudelist rohelist teed. Tahab endale Solarisest katanat osta.
Kui mul see Kent otsa saab...
.
Kent oli varem Barclay ja pruun Barclay on see, mida mu klassivennad põhikoolist saadik suitsetanud on.
Mulle ei meeldi Kenti pseudofuturistlik kujundus ega ka nimi Kent (võrreldes varasema classy Barclayga: "Art is Everywhere" ja kõik). See ei maitse ka päris niisama hästi, kui Camel Natural Flavour.
Tegin omal initsiatiivil kursaõe Liisuga lepingu, et see seitsmes saab olema mu viimane aastanumbri 2010 sees. Erandid on ka. Kui see pakk saab otsa võin teha selle aastanumbri sees suitsu veel kolmes kohas maakera peal. Need on Türi, Soome ja Prantsusmaa. Ma ei tea, kas satun sel aastal Prantsusmaale, aga neis kolmes kohas asuvad inimesed, kellega mul võib olla vaja teha koos suitsu.
Lepingu tegin seetõttu, et pärast pausi lõpus tehtud suitsu tulin prooviruumi tagasi ning istusin Liisu kõrvale, mispeale Liisu ütles, et nii vastik suitsulõhn. Ta otsustas ühes eas, et võib lihtsalt öelda välja, kui talle miski ei meeldi.
Olen aru saanud, (õigemini kinnitust saanud,) et olen maaniliste kalduvustega inimene. St et kui mulle miski või keski meeldib, on mul vaja see/ta enda jaoks ammendada. Nii siis on mul suitsudega ka selline tunne, et mul on vaja nad kõik ära suitsetada. Mis pole vist päris see, kuhu mul tingimata oleks vaja jõuda. Sestap tuleks ka suitsetamine asendada millegi muuga.
*
Ostsin täna Jaagule linnast pehmepakilist kuldset Marlborot. See on tõesti cool(, Maia).
Jaak ja Kristo monteerisid seal Jaagu pool Kristo kõige uuemat filmi. Jaak oli arvutid tõstnud oma õe tuppa ja olime jälle seal, jälle monteerisime Kristo lavastatud filmi, tuba oli peaaegu täpselt samasugune, nagu seitse aastat tagasi. Sedapuhku olin mina lihtsalt kõrval, hoidsin nõmedaid ebavajalikke nalju tagasi, käisin rõdul suitsetamas ja tõksasin tuhka sigareti otsast tuhatoosi, nagu Rainer Werner Fassbinder.
*
YouTube'is on üleval üks pikk intervjuu Rainer Werner Fassbinderiga, kus ta räägib oma filmidest ja inimsuhetest. Seal oli üks lõik, mis oli eriti nakkav, kus ta räägib, kuidas ta pole ilmselt suuteline kellegagi koos elama ning abiellus ühe näitlejannaga sellepärast, et nad said omavahel paremini läbi, kui teistega ning nipsutas seejuures närviliselt tuhanatukest sigareti otsast toosi, aina nipsutas.
*
Mu kursuse ainus päris suitsetaja, korterinaaber, et mitte öelda "koduloom ja elukaaslane" "Iff" on suitsetamist maha jätmas ning muutumas samuraiks. Isegi soeng on vastav. Täna käis vahepeal lavalt ära ja rüüpas pudelist rohelist teed. Tahab endale Solarisest katanat osta.
Kui mul see Kent otsa saab...
.
Thursday, January 7, 2010
❁
Elada kujuteldavale ja minna siis õue ja avastada, et oled ilmaasjata paljas. Panna siis riidesse ja katsuda mitte tunda, et valetad kogu aeg. Tulla öösel koju, avaldada endale tõde: valetasin ka selle valetamise kohta. Tuttavad read. Milleks neid korrata?
.
.
Subscribe to:
Posts (Atom)