Thursday, January 7, 2010

✾

Üksi kodus olles on mul päris täpne ettekujutus, kuidas inimestega suhtlemine käib.
.

✿

Viimastel päevadel olen olnud kirjeldamatus olekus, eriti hilisõhtuti, kui pinnale kerkivad näod ja tunded, mis on küll muutunud ja moondunud, aga sõnad nende suus on nii tuttavad. Päevasel ajal olen loid ja rahulolematu. Vahepeal katsun midagi endast anda, pärast mõtlen: mis loid poole persega üritus see oli? Siis tuleb õhtu ja tee peal on midagi ilusat. Lumes sumbates pole mõtteid. Aeg kihutab musta auku kohutava kiirusega, nagu päevad vilgataksid mööda. Suur osa elurõõmust sõltub sellest, mis häälega äratuskell on.
.
.
✿
.

Saturday, January 2, 2010

Suitsetamine (2. osa)

Antony Hegarty rääkis ühes intervjuus, et ta hakkas väga varakult suitsetama ja suitsetas palju, kuni midagi muutus ja talle hakkas tunduma, et ta mürgitab seda last, kes ta on või kes ta sees on.

Kurt Vonnegut, Jr. ahelsuitsetas Pall Malle, aga elas 85-aastaseks. Ta oli kodus nii halvasti kukkunud, et sai ajukahjustuse ning sellesse ka suri. Ühes Michael Silverblattile antud intervjuus imestas ta, et nii vanaks on elanud.

@martkase linkis ükskord suitsetamise vastast reklaami YouTube'is, mille lõpus oli kirjas, et 2st inimesest 1 sureb suitsetamise tagajärjel. Ma täitsa uskusin.

Oma valikutest teadlikuna on võimalik teataval määral kannatustest hoiduda. Aga siis ma mõtlen kohe, et see võib olla "nokk kinni, saba lahti" situatsioon.

Mõne inimese puhul mulle meeldib väga, et ta suitsetab. Mõni inimene annab oma suitsetamisega mulle mõjusa message'i.

Marjane Satrapi rääkis ühes EPLi intervjuus suitsetamisest väga kirglikult.
Maris Meiessaar: Käisite just suitsu tegemas – olete kirglik suitsetaja?

Marjane Satrapi: Jaa, olen küll. Suitsetamine teeb mind väga õnnelikuks. Ja ma ei saa kogu sellest bullshit’ist üldse aru. Ma tean küll, et see ei ole tervisele hea. Aga toit, mida me sööme, on konservante täis ega ole hea, ja autoga sõita ei ole hea, õhk ei ole hea, töötingimused ei ole head, sõda ei ole tervisele hea, aga järsku on just suitsetamine see kõige suurem vaenlane. Milleks elada kogu oma elu nagu haige inimene, et anda värsket liha nendele, kes elavad maa all.

Mingist teatud east alates oled sa niikuinii vana – kas ma tahan olla vana 60 aastat järjest? Ei. Kas ma tahan elada 12 300 aastat? Ei, ma tõesti ei taha. Kunagi tuleb aeg surra ja surm on muidugi katastroof, aga ma tahan olla haige ja läbi mädanenud, kui ma suren, siis on surma kergem omaks võtta. Pealegi – suitsetamine pakub mulle palju rõõmu, miks peaksin lõpetama?
Lugesin seda (küllap siis) 2008. aasta septembris Topul kursuse väljasõidul. Mulle meeldis Satrapi kirg ja meelekindlus - seda ka muudes asjades. Ostsin pärast Rocca al Mare Apollost ta raamatu.
.

Suitsetamine (1. osa)

Mulle meeldib suitsetada, aga mina ei meeldi suitsetamisele.
Eia nimetas mind kunagi mittesuitsetajast suitsetajaks.
Täna vaatasin "Sex and the City: The Movie't" ja tahtsin vahepeal õues suitsu teha (ma nagu sain aru, miks Bret Easton Ellis oma Twitteris seda viimase paari aasta hirmutavamaks filmiks nimetas).
Ükskord tegin Krahlis enne proovi suitsunurgas suitsu, kursavend Siim kõndis mööda ja tegi (vist väga teadlikult) 'imestunud nägu'.
Ma arvan, et iga suits tähendab midagi samamoodi, nagu kõige muu suhu pistmisel ja alla neelamisel on mingi põhjus. (Ja nüüd ma mõtlen: kas on ikka? Vist on ikka. On ikka.)
Kujutan ette, et mu õde leiab mu blogi üles ja loeb seda postitust muiates ja siis ütleb mulle millalgi piinliku, samas võiduka, aga ikkagi piinliku naeratusega midagi sellist, et: "Lugesin su blogist, et sa oled nüüd suitsumeheks hakanud."
Püüdsin praegu pikalt komponeerida oma õe naeratuse kirjeldust nii, et see poleks kuidagi poeetiline, vaid oleks nagu 'päris elu'. Ei õnnestunud.
Mind hirmutab suitsetamise juures kogu see vähi asi. Lõppude lõpuks võib ju kõigesse surra jne, aga.
Ka mina olen üllatunud näoga vaadanud inimesi, keda esimest korda suitsu tegemas näen.
On väga julge olla alustav suitsetaja ning mõelda, et see on alles mu viies pakk, praegu on kõik näitajad veel korras ('kehale pole märki jäänud').
Mõne inimese puhul ma tunnen, et saan aru, miks ta suitsetab.
Mõni inimene on nii pikalt suitsetanud, et mõtlen: kas ta siis ei karda üldse? Nüüd peaks küll juba ohtlik olema.
Mitmes suits ohtlikuks muutub? Keegi mu pea sees vastab: "Esimene."
Ja miski-keski ütleb mu peas: "Niiviisi ei saa mõelda."
Vastan iseendale: "Saab ju. Just sai ju."
Iga päev saab ju.
Mina ei tea.
.

"Dexter"

'Eilne' "Dexter" (s3, ep8) oli naljakas. Eriti meeldisid mulle järgmised dialoogid õe (Deb) ja venna (Dex) vahel.

Deb: What are you doing up so early?
Dex: Trying to be a good fiancé. Rita made me vice president in charge of wedding rings. So I'm off to the jewelry store.
Deb: What do you know about buying women jewelry?
Dex: Zero.
Deb: Less than Jesus, Dex.
*
(Veidi hiljem juveeliäris.)
Dex: She said she didn't want one.
Deb: Oh my god, you just get dumber every day. How do you survive in this world? Ofcourse she wants one.
Dex: How am I supposed to know that?
Deb: You're such a Y-chromosome cliché. Just buy her a beautiful romantic I-love-you-with-all-of-my-heart-fucking-engagement-ring.

"Dexteris" on ilus koloriit, Miami päikseküpsetatud 'maalilised vaated' ja palju ribikardinaid. Ribikardinatest praegu head klõpsakat ei leidnud, aga eilses osas oli ilusaim kaader see:



  
Mõtlen viimasel ajal tihti, mida "Dexteri" ja "United States of Tara" populaarsus vaatajate kohta ütleb. Et mis see on, mida inimesed neis ära tunnevad.
.

Friday, January 1, 2010

010110

Päike põleb metsa kohal losangelesliku kumaga, lumehelbed langevad ja tantsivad siis kergusega üles. Kajakad lendavad kahe kõrge punase maja vahel, millest ühe taha liigub ka päike. Enne maja taha kadumist ujutab päikese võikollane silm õuepealse puu raagus võra oma valguses õblukeseks.
Nüüd on päike maja taga, ajab taeva roosatama; taevas on ka sinist. Sellist ujedat sinist, mida oleks nagu katte taga hoitud. Nagu sina ei teaks, kas on päris valmis ennast näitama.
Tõmbasin ruloo üles. Õuepealne lumi on paks ja pehme, seda joonivad paar lumest täituvat teerada, üksikud jäljed. Punase maja tagant heidab päike lumevaibale mõned vaevuaimatavad valguse vihud. Teise punase maja päiksepoolsed aknad läigivad, nagu peeglid või foolium. Seda võibki kirjeldama jääda.
.